RAAMATUBLOGI: Eesti tume külakrimka Rootsi kuues
Kui ei teaks, et „Ohvriraba” on kirjutanud rootslanna, võiks arvata, et tegu on järjekordse Eesti tumeda külakrimkaga.
Selleks, et jutustada hääd lugu, peab olema vastav taust. Tivoli hirmutoad on ju hämarad, mitte säravad ja helkivad nagu päikseline suvepäev. Sama on krimkaga. Kui tahad tekitada tumedat tunnet, suuna lugeja sinna, kus ta end ebakindlalt tunneb ja lahkuda sooviks – näiteks...
„Mossmarken on udust ümbritsetud, silmapiirini laiuv raba, kus kasvavad kidurad männid ja varitsevad sügavad laukad.”
No ei ole ju raba parim paiks eksistentsiks, aga kohalikud on harjunud, õigemini kohanenud, proovinud loodusega rahu sõlmida, saati kui must vesi ohvriannid vastu võtab. Seda minevikus. Olevikus ei oota Raba inimestelt armuande vaid haarab endale need, keda arvab endale kuuluvat. Ehk siis inimesed kaovad.
Mõistetamatul kombel tõmbab inimesi lapsepõlvemaale ka siis, kui need pakkusid omal ajal õudu ja õõvastust. Nathalie, noor bioloog, naaseb raba manu. Tegema teadustööd, ent samas ka otsimaks tõde. et mis aastaid tagasi juhtus ja miks. Kui ühel päeval leitakse rabast surnukeha, tasku täis münte, on politseil alust uurida, milliseid kurje saladusi raba endas tegelikult peidab.
Tuleb tunnistada, et Susanne Janssoni debüütromaan – vihmase ilma Nordic noir – on õnnestunud. Kõik elemendid on kenasti paigas: tume taust, sinna juurde kuuluvad inimesed, mõned päikesekiired, mis pilvede vahelt paistavad, kontrastid... Mahe lugemine, aga mitte enne rabamatka.
