Koht: Keila-Joa alevik, Keila jõe kaldad

Tegelased: Eesti kalastajate seltsi kalakaitse juht Jüri Nurk, kalakaitsjad ja keskkonnaminister Siim Kiisler

Eesmärk: jälgida merest jõkke kudema tulnud kalu ja tuvastada võimalikke röövpüüdjaid, sest kudemisajal on lõheliste püük keelatud.

Kalavalve Keila jõe ääres

Kell 18.30 koguneme Keila-Joa lossi parklas. Veidi riietega kohmitsemist ning asumegi jõe poole teele. Väljas on kottpime. Meil on vaid taskulambid ja öövaatlusseadmed. Kerge uduvihm teeb riided niiskeks.

Juba viiendat aastat kalakaitset korraldav Jüri Nurk peab metsas jõekaldal valvava meeskonnaga raadiosidet – esialgu olevat kõik vaikne. Keila juga kohiseb hüpnootiliselt.

Liigume Keila jõe kaldal mere suunas. Läheme saarele, teatab Jüri, siis näeme ka kalu. Üle kraavide, läbi võsa ja pori ning olemegi kohal. Jüri lülitab lambi sisse.

Kalad nagu puunotid vees

Lõhed löövad otse ees sabadega veepinda vahuseks. Nad teevad pesa, selgitab keegi. Samal ajal on kalad nii uimased, et sa võid neile peale astuda. Vähem kui meetri kaugusel kaldast seisavad vastuvoolu suured kalad.

Kalad Keila jões, suured kui purakad

Kalavalvurite sõnul just seda röövpüüdjad ära kasutavadki. Liha polevat kaladel väga hea, sest nende energia läheb marjale ja seda saab kala kohta keskmiselt kaks-kolm kilo. Näe, seal ujub 15-kilone, osutab Jüri veidi eemal vees olevale puunoti moodi lõhele. Pirakad on nad küll, emased suuremad kui isased. Kalu on jões sadu ja sadu.

Röövpüüdjatel on oma süsteemid, valvurid, öövaatlusseadmed, nad püüavad nii elektriliste kui ka muude vahenditega.

„Oleme ka ise kalamehed ja selle võrra ka rohkem loodusesõbrad, sest kui sa praegu neid siit ära nopid, siis pole varsti enam midagi püüda ja loodusele tehtud kahju on üüratu,” märgib Jüri. Ta kutsub huvilisi liituma veebilehel http://www.kalastajateselts.ee.

Siin, Keila jõel, on rahulik, aga mine Virumaale, seal on hoopis teine hoog, räägib Jüri. Röövpüüdjatel on oma süsteemid, valvurid, öövaatlusseadmed, nad püüavad nii elektriliste kui ka muude vahenditega. Meilgi on öövaatlusseadmed ja just neist tunnevad vabatahtlikud ka kõige rohkem puudust. Jüri annab siis ühe sellise mulle kätte, et vaadaku ma ise.

Ühtegi röövpüüdjat me ei tabanud, aga rääkisime kohaliku kalamehega, kes enda sõnul käis joa alla kinni jäänud kalu tagasi vette suunamas, päästmas. Kui tõene see jutt on, teab kalamees ise.

Näen endast eemal pimedas punaseid kujusid. Need on kalakaitsepatrulli liikmed. Puujuurte lähedal askeldab mingi loom. Aga palja silmaga ei näe kedagi. On rõske ja kottpime, isegi tähti pole näha.

„Kui röövpüüdjad kurnavad jõgesid, siis pole varsti meil enam midagi,” arutles vabatahtlike üks eestvedajaid Jüri Nurk, kes on jõekallastel pätte passinud juba aastaid.

Algul polnud vabatahtlikel muid vahendeid kui taskulamp

Eesti kalastajate seltsi projekt „Kudevate lõheliste kaitsmine röövpüüdjate eest” on loodud eelkõige abiks keskkonnainspektsioonile, et sügiseti aidata tagada lõheliste kuderahu. Sel ajal on kala kõige haavatavam saak röövpüüdjale.

„2014. aasta sügisel otsustas paarikümneliikmeline sõpruskond, et röövpüüdjate enesekindlust tuleb taltsutada, sest keskkonnakahju oli suur. Pisteliselt hakati kontrollima Keila ja Pirita jõge, kus kohe tabati teolt ka röövpüüdjaid,” meenutab Eesti kalastajate seltsi juhatuse liige Erki Tammleht. „Aastaga kasvas kalavalvurite ind ja ka liikmeskond. 2015. aastal oli Keila jõel esimest korda kogu kuderahu aja tagatud ööpäevane valve ehk kudevaid kalu valvas kokku umbes 80 vabatahtlikku üle 2000 tunni,” kirjeldab ta. Praegu on vabatahtlikke kalavalvureid umbes 300. Nende hulgas on nii mehi kui ka naisi, vanuseskaala on lai ning ameteid postiljonist ettevõtjani.

„Kalavalvurid alustasid reide oma vahenditega ehk keskpärase taskulambi ja soojade riietega,” meenutab Tammleht. „Ettevõtmise laienemisel julgesime küsida abi keskkonnainvesteeringute keskuselt (KIK) ning nii soetati kvaliteetsed otsingulambid ja raadiosaatjad.” Kalakaitsjad tänavad kõiki toetajaid ja nende nimed on kodulehel http://kalastajateselts.ee/Toetajad/.

Eelmisel hooajal pani keskkonnaministeerium välja auhinna aktiivsematele kalavalvuritele – enim tunde aktiivselt valvanud vabatahtlikele kingiti aastane harrastusliku kalapüügi luba. Tammlehe sõnul on aga tunnustust väärt kõik vabatahtlikud kalavalvurid, sest reide tehakse oma rahakoti, unetundide ja perega veedetud aja arvelt.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena