Andrus Kivirähk: poliitikud pulmarüüs
Mina pole nende vastu kunagi huvi tundnud ja ometi olen valimistel hästi hakkama saanud. Nõukogude ajal sündinud inimesena mäletan ma hästi tollast propagandat, lubadusi ja hüüdlauseid, mis kõlasid ju kenasti, aga ei omanud tegeliku eluga mingit seost. Isegi Nõukogude Liidu konstitutsioon ei olnud paha dokument, ainuke viga oli see, et keegi ei hoolinud sellest karvavõrdki. Lisame siia veel „Švejkist” meelde jäänud kuulsa mõttetera, et sa võid vanduda mida iganes ning pärast selle vandega ikkagi oma tagumikku pühkida – ja pole ime, et ma erakondade välja hõigatud ning kirja pandud lubadustele ega programmidele mingit tähelepanu ei pööra. Lubada võib kõike ja parteilaste fantaasia on piiritu.
Seejuures on need inimesed ja erakonnad toimetanud Eestis juba aastaid ning normaalne valija teab suurepäraselt, mida kellestki reaalselt oodata: mida nad varem on teinud või tegemata jätnud. Lähtuda mingitest utoopilistest valimislubadustest on sama kui uskuda hundi vandeid hakata taimetoitlaseks või jänese hooplemist, et ta kavatseb karu maha murda. Ei juhtu selliseid imesid, kogenud loodusesõber tunneb oma kodumaa faunat ning selle kombeid läbi ja lõhki. Valimisprogrammid on nagu mõne isase linnu pulmarüü, hästi puhvi aetud ja värvikirev, mõeldud peibutama lolle emaseid, aga mitte petma läbinägelikku ornitoloogi.
Samal põhjusel ei taha ma enne valimisi lugeda ka poliitikute kirjutatud artikleid ega kuulata nende intervjuusid. Kui telerist algab „Valimisstuudio”, vahetan kohe kanalit. Lihtsalt ei viitsi vaadata neid pulmatantsu tseremoniaalseid liigutusi. On juba ette teada, mida keegi kõneleb. Mulle kohutavalt meeldiks, kui valimistele ei eelneks mingit kampaaniat. Ühel päeval saad lihtsalt hääletada ja kõik. See päev võiks olla üllatuseks ka poliitikutele, nii et nad ei oskaks selleks mitte kuidagi valmistuda. Ei jõuaks riputada üles plakateid, ei jõuaks käia välja ainsatki lubadust. Valija otsustaks üksnes nende senise töö põhjal.
Sest kahjuks muudab valimiskampaania ka muidu sümpaatsed poliitikud veidi naeruväärseks. Nende suured näopildid tänaval mõjuvad tobedalt, nende loosunglikud sõnumid lihtsameelsetena. Võtame kasvõi reaktsioonid Eesti 200 kurikuulsatele plakatitele. Need võisid tõesti mõnda lihtinimest solvata, aga see hädakisa, mille paiskasid taeva poole teised erakonnad, mõjus lihtsalt koomilisena. Ning muidugi hästi võltsilt. Kuidas oli näiteks võimalik lugeda neist plakatitest välja, et plaanis on hävitada rahvusriik? Mõni hüsteerilisem isik seda ometi tegi, tuletades meelde vaest don Quijotet, kes pidas rahumeelseid munkasid nõidadeks ning kisendas neile:
„Teie, kuradisulased, koletised, olge valmis vastu võtma peatset surma õiglase karistusena oma pahade tegude eest!”
Mispeale äärmiselt üllatunud mungad viisakalt seletasid, et nemad ei ole kuradisulased ega koletised, vaid Püha Benedictuse ordu mungad, aga nõdrameelne rüütel jäi endale kindlaks ja alustas rünnakut.
Üks räägib aiast, teine aiaaugust. Kindlasti elame enne valimisi üle veel palju selliseid piinlikke hetki.
