AUTORIKÜLG | Villu Zirnask kritiseerib Seederi sambaplaani: Isamaa on isamaale koormaks

Juhtinuks Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder 19. sajandil Eesti rahvuslikku ärkamist, jäänuks eestlased moonakateks.

Alusetute kahtlustuste ja etteheidete ennetamiseks deklareerin kohe, et olen varasematel valimistel korduvalt Isamaad/IRL-i valinud. Isegi 2017. aasta kohalikel valimistel andsin säravate alternatiivide puududes neile oma halastushääle, et allakäigukursil olev erakond, kus poliitikaväliselt võttes on ikka veel hulk asjalikke inimesi, saaks veel ühe võimaluse.

Ilmaasjata – Isamaa jätkab talle viimasel ajal iseloomulikke Eestile rohkem kahju kui kasu toovaid ettepanekuid. Varasemast pean silmas madalapalgaliste maksutagastust, mis kehtis vaid ühe aasta, aga mille rakendamiseks vajaliku IT-süsteemi loomine läks riigile maksma 1,7 miljonit eurot. Samuti praeguse valitsuse maksumuudatusi, mille IT-arendused läksid ainuüksi riigile maksma ligi 8 miljonit eurot (peale selle veel ettevõtete kulud) – neist suure osa põhjus oli Isamaa jonn teha astmeline tulumaksusüsteem, mille kohta saaks väita, et see ei ole astmeline tulumaks. Või ka tasuta kõrgharidus, millel on ilmnenud soovimatuid kõrvalmõjusid nagu eestikeelse kõrghariduse vähenemine.

Räägitakse küll päriselt olemas olevast probleemist (pensionifonide kehv tootlus), aga pärislahenduse asemel pakutakse lubadust, mis arvatakse kõige rohkem inimesi ära lollitavat.

Tulevikku vaadates aga häirib mind pensionisammaste „põlemise” (pseudo)lahendus, mida Isamaa praeguses valimiskampaanias pakub. See kuulub Keskerakonna tasuta ühistranspordiga samasse kategooriasse: räägitakse küll päriselt olemas olevast probleemist (pensionifonide kehv tootlus), aga pärislahenduse asemel pakutakse lubadust, mis arvatakse kõige rohkem inimesi ära lollitavat. Isamaal on teise samba küsimuses samasugune hoiak (probleemi lahendamiseks pole vaja midagi muud kui inimestele vabadus anda) nagu Keskerakonnal ühistranspordi asjus (selle parandamiseks on põhiliselt vaja pakkuda tasuta sõitu).

Asi, mida Isamaa teise pensionisamba vabatahtlikuks tegemise nime all pakub, on sisuliselt meile meie enda rahaga kosja tulek. Kuna Isamaas endas on selles küsimuses eriarvamusi (erakonna juht Helir-Valdor Seeder „finantsskeemide” põhimõttelise vastasena lammutaks samba täielikult, osa ta erakonnakaaslasi aga piirduks remontimisega), on kompromissettepanek välja kukkunud eriti totter.

Kõigepealt tekitab Isamaa teis halva tunde, sest teie pensionisammas põlevat. Tegelikult on see ülepingutatud väljend, sest põlemisest on räägitud nii kaua, et kui see tõsi oleks, peaks raha juba otsas olema. Tõsi, kõik fondid pole suutnud inflatsiooniga sammu pidada – nende kohta sobiks öelda „raha sulab”. Osa fonde on inflatsiooniga enam-vähem sammu pidanud või seda veidi edestanud – nende kohta sobiks öelda „säilitavad raha väärtust”. Fondide tootlus võiks muidugi parem olla, kuid pange tähele: pangakontodel seisva seitsme miljardi euro omanike – keda Isamaa toob meie inimeste targa rahasse suhtumise näiteks – säästude ostujõudu närib inflatsioon rohkem kui enamikus pensionifondides.

Oletame, et lähete siiski Isamaa konksu otsa, valite neid pensionisamba laiali jagamise lubaduse tõttu ja nende ettepanek saabki teoks. Raha kättesaamisel on paraku üks „aga”. Kuna sissemaksed on tehtud tulumaksueelsest tulust, peate raha välja võttes maksma 20% maksu. Mõnes olukorras võib raha väljavõtmine sellegipoolest mõistlik olla, aga kui seda tehakse peamiselt raha põlemisega hirmutamise pärast, siis teeb inimene endale pigem kahju. Kodulaenude praeguse intressimääradega on ju paljude fondide pikaajaline tootlus samal tasemel või kõrgem: ühtaegu säästa ja laenu maksta võib olla täiesti mõistlik. Ka lühema aja rahavajaduseks võib tulumaksukohustuse tõttu olla otstarbekam laenu võtta kui sammas tühjaks teha.

Tarvis oleks paremat tootlust pakkuvaid fonde ja paremat väljamaksete korraldust, aga Isamaa plaan hoopis vabastab poliitikud kohustusest selle teemaga tegeleda.

Pööret paremusele ei tõota Isamaa plaan ka neile, kes ei kavatse pensionisäästu kohe ära kulutada. Neile oleks tarvis paremat tootlust pakkuvaid fonde ja paremat väljamaksete korraldust, aga Isamaa plaan hoopis vabastab poliitikud kohustusest selle teemaga tegeleda. Isamaa väidab, et inimestele suurema otsustusõiguse andmine on imerohi, mis tootlust parandab, kuigi puudub vähimgi faktiline tõestus, et valdav osa inimesi viitsiks või oskaks tegeleda oma säästude paremini teenima panemisega.

Ühes asjas on valijaid Isamaa plaani põhjenduses ka otseselt eksitatud: Suurbritannias olevat 2015. aastal kaotatud pensioniks kogutud raha kasutamise piirangud. Tegelikult kaotati piirangud ainult üle 55-aastastel (nüüd lubatakse ka muid raha väljavõtmise viise kui annuiteet).

Helir-Valdor Seederit, kes usub, et kogumispensioni „filosoofia annab ühiskonnale vale orientatsiooni, et lapsed on asendatavad fondidega”, eelnev jutt ilmselt ei huvitanud. Temal soovitaksin uurida Eesti 19. sajandi teise poole ja 20. sajandi alguse majandusajalugu. Sellel ajastul valitsesid Eestis Seederile meelepärased pereväärtused, ühtlasi säästeti päris tublisti – kogukonnakassadesse, säästukassadesse, krediidiühistutesse, väärtpaberitesse. Juba 1870. aastal kirjutas Johann Voldemar Jannseni Eesti Postimees: „Meie rahwas hakkab ka jubba kredit- ja taggawarrakassadest arro sama, intressipabberide kasso ärra tundma ja sedda mõistlikult prukima. Se tunnistab ka mõistuse selgumist.”

Mõnede praeguste isamaalaste vastandusest „Kas jätame inimestele raha ja võimaluse, et nad saaksid pere luua, või võtame neilt selle raha ära?” mõistuse selgumist küll ei paista. Talusid osteti säästude (ja laenu) eest ning Eesti rahvuslik kapital sündis tolleaegsetes „finantsskeemides” (laenu-hoiuühistutes, mille aluseks olevale põhimõttele saab praegugi rajada ka pensionifonde, kui suurte pankade omad ei meeldi). Inflatsioon ja finantskriisid olid ka 19. sajandil olemas, ometi julgesid inimesed säästa. Ja laste saamist raha säästmine ei takistanud, inimestel jätkus jaksu mõlemaks. Juhtinuks Eesti rahvuslikku ärkamist mõni Seederi vaadetega konservatiiv, jäänuks eestlased moonakateks.

Noor isamaalane ei arvuta

Isamaa noorte arvamust pensioniteemast väljendab nende noorteühenduse aseesimees Karl-Sander Kase. Kahjuks paistavad tema teadmised olevat lünklikud. Näiteks ühes vestlusringis, mille salvestuse leiab sotsiaalmeediast, teatas alla kümneaastase tööstaažiga Kase, et talle olevat selle ajaga teise sambasse kogunenud umbes 5000 eurot ja seda olevat vähe.

Kui palju seda saaks siis olla, kui inimene alustas 320-eurosest brutopalgast ja kulus mitu aastat, enne kui ta jõudis riigi keskmise palgani? Maksed, mis võrduvad 2 + 4%-ga brutopalgast, ongi ju väikse palga puhul väiksed ja esimestel aastatel ei mängi isegi tootlus veel suurt rolli. Näiteks 10% tootluse korral lisanduks Kase näite puhul põhisummale kaheksa aastaga 500 euro ringis, 2% tootlusega 100 euro ringis. Tootluse puhul hakkab liitintressi efekt endast selgemalt märku andma 15–20 aastat pärast kogumise algust.

Oja ja Piirits vs. Järvan

Äge diskussioon on mõnede isamaalaste (ja nende prohveti Kristjan Järvani) eestvedamisel käinud küsimuses, kas kõrgema pensioni saab aastakümnete pärast ainult esimesest sambast või seda teise sambaga kombineerides. Järvan ja Seeder arvavad rahandusministeeriumi pikaajalise majanduskasvu prognoosi (kuni 2070) ja teise samba fondide senise tootluse põhjal, et puhas esimene sammas oleks palju parem. Eesti Panga ökonomist Kaspar Oja ja Praxise analüütik Magnus Piirits on samuti arvutanud, aga jõudnud vastupidisele järeldusele. Oja arvutusi nimetas noorpoliitik Karl-Sander Kase halvustavalt „katseklaasis kasvatatud pensioniks”, aga Järvani arvutus sellisest kriitikast pääses, kuigi see põhineb vähemalt sama ebakindlal prognoosil ja eeldustel kui Oja oma.