Evelin Tamm: Veidemann tüürib ERR-i äärmusrahvuslaste suunas
Sirvisin Eesti ajakirjandust ja silma jäi Rein Veidemanni arvamuslugu “Eesti edu hind on olnud ühiskonda kurnav”.
Eesti ühiskonnas valitseb suur ebavõrdsus ja sellest tuleb loomulikult rääkida. Vaesus ja eliit on nüüdsel ajal sageli vastandpaaridena välja tõstetud, kõige reljeefsemalt kõnelevad sellest marurahvuslased. Veidemann esitab oma artiklis väite, nagu jooksekski punane joon radikaalide pooldajate ja nende vastaste vahelt sissetulekute kohalt. Ta suunab oma kriitika eliidi suunas ja astub ise äärmuslaste kõrvale.
"... üks seni vaikiv hääl on leidnud endale väljundi, ajuti koguni ruupori, kust ei kostu alati poliitkorrektseid viisakusi, aga hüütakse appi tasandama ülekohut..."
Ei, tegemist pole lõiguga Veidemanni "Vaeste-patuste alevi" järelsõnast, see on 31. märtsil avaldatud kirjutis. Aga kuidas ühiskonna lõhestumine, millele ta justkui tähelepanu pööraks, laheneda võiks, jääb kirjutist lugedes ähmaseks.
Äärmuskatoliiklased ja neonatsid
Äärmusparempoolne liikumine Eestis sai tuule tiibadesse siis, kui skandaalse minevikuga aastaid Moskvas resideerunud diplomaat Mart Helme 2013. aastal asus endale poliitilist pesa punuma. Sellest ajast alates on marurahvuslaste seltskond vastutustundetult kasutanud vähemusgruppide demoniseerimist iseenda poliitiliseks upitamiseks. Koostöös äärmuskatoliiklaste ja neonatsidega üle maailma on nad Eestis loonud oma "alternatiivse" infokoridori.
Vaeste ja rikaste vastuolu pole uus nähtus, see algas ajast, kui raha välja mõeldi ja esimesed mündid väljavalituil taskutes kõlisesid. 20. sajandi alguseks kujunes eliidi ja töörahva vastandusest kommunistide põhiline loosung, sedasama trumpi kasutab praegu ka populistlik paremäärmuslus. Aga sotsiaalmeedias ringi vaadates näeb, et ka rikkad ja ilusad on propagandakonksu alla neelanud. Kaabud on popid nii Viimsis kui Kakumäel!
Tänane ühiskondlik lõhe pole mitte sissetulekute erinevus, vaid see on ennekõike infolõhe ja on üllatav, et Veidemann tuntud kommunikatsiooni asjatundjana seda ei märka. Kõrvuti Kremli infoväljas elava venekeelse rühmaga, kelle lapsed arvavad lasteaias, et Vladimir Putin on Eesti president, on meil nüüd ka paremäärmuslik enklaav. Viimane toitub kahtlase väärtusega infovoogudest, mida suunavad nii mõnigi kord samad samad impulsid ja algallikad kui vene riigitelevisooni. See uus grupp arvab tõsimeeli, et kohe-kohe vallutavad Maarjamaa miljonid mustanahalised pagulased ja kodumaa kaitseks ollakse valmis kõik "vaenlased" oma teelt pühkima.
Kuidas plahvatusohtlikust infolõhestumisest üle saada, kui ühelt poolt pidevalt ja agressiivselt oma kaaskodanikke rünnatakse ja ka ajakirjanikud ning sõltumatu meedia on ise löögi all? Lahendusi otsitakse kogu maailmas ja paaniliselt. Tegelikult sõltub lahenduse leidmise kiirusest, kas liberaalsel demokraatial üldse õnnestubki autoritaarseid jõude üle elada. Kahjuks näib, et Veidemann istub rahvusringhäälingu nõukogus esimehe kohal käed rüpes äärmuslastega flirtides ja Eesti rahvusmeedia selles otsingus enam kaasa ei löö.
Taastoodab ohvrikuvandit
Oma lausetega "ja kui te teaksite, kui nördinud oldi EKRE demoniseerimise pärast! Nagu oleksin minagi osaline selles rahvusringhäälingu nõukogu esimehena," taastoodab Veidemann erakonna enda loodud ohvrikuvandit.
"EKRE poliitikutest on aastate jooksul ilmunud väga palju lugusid. Nad on väga palju sõna saanud, pigem on nad olnud eelisseisundis," ütles Raul Rebane alles eelmisel nädalal Postimehele intervjuud andes. "Ajakirjandus peab selgeks tegema, kes need on, kes meid juhtima hakkavad."
Veidemann aga teeb ringhäälingu vahendusel hoopis ettepaneku nende õigeks mõistmiseks ja sõbralikult lõkke äärde lubamiseks. Unustades mainida, et "EKRE-rahvast" pole keegi kunagi lõkke äärest ära ajanudki. Selle erakonna poliitikud ja nende austajad ise on endale järjepanu oma vaenukõnega vaenlasi tekitanud. Nimekiri tuleb nii pikk, et ühte artiklisse seda enam ära ei mahuta.
Hea Rein, mitte nendes inimestes pole probeem, kes pühapäeval enda ja teiste kaitseks Tallinnas ja Tartus tänavale läksid. Probleem on selles, et üks erakond eksitab oma valijaid teadlikult hirmutades neid teiste ühiskonnagruppide ja katastroofidega. Tulemuseks on Eestit lõhestav agressiivne marurahvusluse laine, mis samas kinnitab ilmekalt Kremli keskset narratiivi Eestis kui väikesest natsiriigist. Nendel, kes lääne meedias on Eesti kohta püüdnud vastupidist väita, on nüüd relvad käest võetud.
