Tuleva tulundusühistu juht Tõnu Pekk toob oma vastuses välja, et Eestis pole ühtegi pensionifondi, mis võimaldaks eetilistel kaalutlustel valida või välistada ettevõtteid, mille aktsiatesse Eesti inimeste raha läheb. Samal ajal lisab Pekk, et lihtne on süüdistada panku ja unustada, et pensionifondide osakuomanikena on inimesed ettevõtete kaasomanikud ning peavad seetõttu võtma ise rohkem vastutust selles, kuhu nende raha läheb.

Antud mõtetes on kaks paradoksi. Esiteks, kuna turul puudub pakkumine, pole Eesti inimestel võimalust valida eetilisemate fondide vahel ja seekaudu võtta vastutust. Teiseks, mina ja kõik teised teise pensionisambasse raha kogujad oleme oma pensionihalduritele pidanud andma usaldusõiguse rääkida kaasa näiteks aktsionäride koosolekul ettevõtete tegemistes, millesse meie raha investeeritakse. Seetõttu pole meil üksikisikutena võimalik võtta vastutust ka pensionifondidesiseselt investeeritavate ettevõtete kaasomanikena.

Pensionikogujatele pakub Pekk vastutuse võtmiseks lahendusena välja, et need, kellele kliimaküsimus korda läheb, teeksid oma ühise pensionifondi. Suures pildis tundub antud soovitus aga tavainimest mitte aitavat.

Esmalt, arvestades uue pensionifondi loomise ja laiemalt finantssektoris orienteerumise keerukust, olen skeptiline, et kas tavainimesel, kes finantsvaldkonnaga süvitsi kokku ei puutu, on tõesti võimalik võtta vastutus uue pensionifondi loomise näol?

Teiseks tervitan igati ideed eetilisemate fondide loomisest, et anda inimestele valikuvõimalus selle osas, mida nende raha toetab. Küll aga on kliimaküsimus niivõrd mastaapne ja mõjutab lisaks keskkonnale ja laiemalt ühiskonnale ka investeeritavate varade väärtust. Seetõttu, kuigi eetilisemal fondil on märkimisväärne mõju- ja turupotentsiaal, poleks see kliimamuutuse pidurdamise ja meie elukeskkonna ning tuleviku hoidmise jaoks piisav.

Arvestades, et pensionikogujatena usaldame fondihalduritele õiguse ja vastutuse, et nemad hoolitseksid meie varade eest piisava ettenägelikkuse ja pädevusega, on ainuõige ootus, et kõik pensionihaldurid arvestaksid investeeringutes kliimamuutusega seotud keskkondlikke ja sotsiaalseid ohtusid meie elukeskkonnale ja investeeringute tootlikkusele. Kodanikuühenduse Estwatch poolt avaldatud raport Eesti pensionifondide mõjust kliimamuutusele näitab aga, et hetkel arvestavad finantsasutused antud ohtusid kas minimaalselt või üldse mitte.

Kasvatab investeeringuid

Luminori fondijuht Vahur Madisson toob artiklis ühe vastulausena välja, et vastutustundlike põhimõtete mõju kasumlikkusele pole veel piisavalt uuritud. LHV kommunikatsioonijuht Priit Rum täiendab, et riik on pensionihalduritele andnud mandaadi kasvatada eestlaste pensioniraha võimalikult kasumlikult ning et LHV valib ettevõtteid selle alusel, et investeeringud oleksid võimalikult kõrge kulujärgse tootlikkusega. Sealjuures rõhutab Rum, et seadusandlus ei kohusta pensionihaldureid investeerimisel ilmtingimata keskkonna- ja sotsiaalteguritega arvestama.

Antud vastused baseeruvad justkui iseenesestmõistetavale eeldusele, et vastutustundlikkus, st investeeringutes keskkondlike ja sotsiaalsete teguritega arvestamine, on vastuolus finantsasutuste eesmärgiga kasvatada Eesti inimeste pensionivara võimalikult kasumlikult.

Küll aga ilmestavad nii kodanikuühenduse Estwatch raport kui ka Swedbank Investeerimisfondide juhatuse esimehe Kristjan Tamla vastus, et kliimamuutusega seotud tegurid nagu kliimateadlikkuse kasv ja seaduste karmistumine kliimamõjude vastu hõlmavad endas suuremat riski ja madalamat pikaajalist kasvupotentsiaali. See tähendab, et keskkondlike ja sotsiaalsete ohtudega arvestamine mitte ei kahanda kasumlikkust, nagu mitmed finantsasutuste esindajad oma vastustes eeldasid, vaid toetab riskide haldamist ja klientide vara eest hoolitsemist.

Näiteks Prantsusmaa energeetikaettevõte Total on kliimaandmeid koguva organisatsiooni CDP juunis avalikustatud raportis lausunud, et suure tõenäosusega muudavad kliimamuutuse pidurdamiseks võetud eesmärgid osa nende fossiilkütuste reservidest kasutamatuks. Ehk rahalises mõttes peavad nad oma varasid maha kandma. Saksamaa kemikaaliettevõte BASF esindajad on samas raportis toonud välja, et kui ettevõte ei võta kiireid meetmeid oma kliimajalajälje vähendamiseks, on tõenäoline, et BASF kannab märkimisväärset maine- ja finantskahju. Kliimakahjud on mõjutanud teiste hulgas juba näiteks autotootjat BMW, mille käesoleva aasta esimese kvartali kasum kukkus eelnevaga võrreldes viis korda. Suurim põhjus oli nimelt keskkonnaregulatsioonide eiramisega kaasnevad juriidilised kulud, kuna ettevõte viivitas kliimamuutuse pidurdamiseks vajaliku olemasoleva tehnoloogia kasutuselevõtuga.

Need on vaid mõned paljudest kliimamuutust oluliselt võimendavatest ettevõtetest, kuhu nii LHV, Luminor, SEB, Swedbank kui ka Tuleva on Eesti inimeste pensioniraha investeerinud, ilma et nad kliimariskidega piisavalt arvestaksid. Et maandada kõiki riske, mis investeeringute kasumlikkust ohustavad, peavad finantsasutused Eesti inimeste vara aga ettenägelikumalt haldama.

Eelneva tõttu tõstatuvad mulle kui kogujale küsimused, et miks ei arvesta pensionihaldurid investeerides keskkondlikke ja sotsiaalseid tegureid (nt kliimamuutusega seotud ohud), kui ettevõtted, kuhu raha suunatakse, toovad ka ise välja, et antud tegurid ohustavad nende kasumlikkust? Kas antud teguritega arvestamine ei kuulu riigi poolt pensionihalduritele antud kohustusse kasvatada eestlaste pensioniraha võimalikult kasumlikult? Kuidas saaks seadusandlik raamistik paremini sätestada, et finantsasutused arvestaksid vara hallates eelmainitud teguritega, mis Eesti inimeste pensionipõlve kindlustava vara väärtust mõjutavad? Tunnen, et kuna minul pensionikogujana antud süsteemis sõnaõigus põhimõtteliselt puudub, on oluline, et nii riik kui ka finantsasutused tagaksid, et Eesti inimeste pensioniraha hallataks vastutustundlikult ka investeeringute kasumlikkuse mõttes.

Ka kaudsed investeeringud saavad olla vastutustundlikud

SEB varahalduse äriarendusjuht Peeter Schamardin toob artiklis välja, et teistesse investeerimisfondidesse investeerimise, st kaudsete investeeringute puhul on suure ökoloogilise jalajäljega ettevõtete toetamine paratamatu. Tõepoolest, suuremates fondides leiab paratamatult näiteid ettevõtetest ja sektoritest, mis võivad keskkonda ja ühiskonda teistest rohkem kahjustada.

Kindlasti pole paratamatu aga see, millistesse fondidesse Eesti inimeste raha investeeritakse. Teades, et investorid saavad valida üha rohkemate fondide hulgast, mis pööravad investeeringutes rõhku keskkonna- ja sotsiaalsetele teguritele, on investoritel ka kaudseid investeeringuid tehes võimalus valida, mis mõjusid nad toetavad ning milliste ohtudega arvestavad. Mõned taolised fondid ei investeeri negatiivsete mõjudega tööstustesse (nt fossiilkütustesse) üldse, teised valivad ettevõtteid, mis on konkurentidega võrreldes vastutustundlikumad ning vähem avatud keskkondlikele ja sotsiaalsetele finantsriskidele. Kuigi ka vastutustundlikumad fondid võivad investeerida keskkonda ja ühiskonda kahjustavatesse ettevõtetesse, siis enamasti on neis – vastavalt fondile – proportsionaalselt vähem investeeringuid ettevõtetesse, mis keskkonnanorme, inimõigusi jm rikuvad. Esimene samm võiks olla see, kui pensionihaldurid asendaksid kõige negatiivsemate mõjudega fondid järk-järgult nendega, millel on meie planeedile oluliselt väiksem jalajälg.

Tuleva fondijuht Tõnu Pekk lisab artiklis, et vastutustundlikumad fondid paistavad silma oluliselt kõrgemate tasudega. Kuigi valdavalt on turul olevad keskkonna ja ühiskonnaga arvestavad fondid tõesti kallimad, siis on mitmeid, mille puhul tasud ning kulujärgne kasumlikkus on turu keskmisega võrreldavad, vt näiteks USSG, DSI, CRBN, SPYX ja ETGLX (antud kontekstis mitte kui investeerimissoovitused, vaid suunanäitajad).

Teades, et pensionihalduritel on vastutustundlikumaid alternatiive ka kaudsete investeeringute puhul, tekib pensionikogujana küsimus, et miks on endiselt levinud investeerimine fondidesse, mille eesmärk on rahast teha raha, ilma et arvestataks kõikide ohtudega nii Eesti inimeste elukeskkonnale kui ka pensioniraha kasumlikkusele.

Eesti majandusse investeerimine ei ole alibi

Olen kahe käega poolt LHV kommunikatsioonijuhi Priit Rumi poolt viidatud LHV suunitlusele keskenduda sellele, et Eesti inimeste raha toetaks kohalikku majandust. Küll aga on oluliselt suurem osa LHV pensionifondide investeeringutest tehtud Eestist väljapoole, mistõttu ei saa Eesti majandusele keskendumist pidada argumendiks, miks Eesti inimeste pensionirahaga tehtud investeeringutes keskkondlike ja sotsiaalsete ohtudega ei arvestata.

Lisaks jäi mind pensionikogujana vaevama Rumi poolt öeldu, et kui Eesti ettevõtteid rahastades arvestaks LHV keskkondlikke ja sotsiaalseid tegureid, siis nad vähendaksid oluliselt tootluse teenimise võimalusi. Sellest on keeruline järeldada muud, kui et Eesti inimeste raha hallates on LHV valmis rahanumbrite nimel sõitma üle meie keskkonnast ja ühiskonnast.

Ja kuigi Rum täiendab, et LHV ei tee investeeringuid, mis lähevad vastuollu LHV põhimõtete ja uskumustega, siis tekib küsimus, et kust on võimalik rohkem lugeda LHV põhimõtete kohta, millest investeeringutes lähtutakse? Ja lisaks, millised investeeringud on jäetud tegemata, kuna need lähevad antud uskumustega vastuollu? Ilma näidete ja tõenditeta ei teki veendumust, et kasutatud sõnade taga oleks sisu investeeringute vastutustundlikkuse osas.

Vastutus on nii väike- kui suurinvestoritel

Nii Luminori kui ka SEB puhul rõhutatakse Eesti Päevalehe artiklis, et nad investeerivad vaid väikest osa Eesti inimeste pensionirahast 36 maailma mastaabis märkimisväärse kliimajalajäljega ettevõttesse, mis on kodanikuühenduse Estwatchi uuringu valimis välja toodud. See viitab, justkui nende pensionifondide investeeringud kliimamuutust oluliselt ei võimenda.

Esmalt on tähtis mõista, et uuringus on 36 ettevõtet käsitletud kui valimit paljude teiste kliimamuutust võimendavate ettevõtete hulgast, et uurida, kas ja kui, siis mil määral investeerivad pensionihaldurid Eesti inimeste raha vastutustundetutesse ettevõtetesse. Seepärast viitab fakt, et eranditult kõik pensionihaldurid investeerivad kas 35 või kõiki 36 ettevõttesse, esiteks sellele, et valimit laiendades on tõenäoline, et pensionihaldurid investeerivad ka teistesse suure kliimajalajäljega ettevõtetesse. Teiseks näitavad investeeringud pea kõikidesse valitud ettevõtetesse, et finantsasutused toetavad Eesti inimeste pensionirahaga kliimamuutuse võimendamist süsteemselt.

Lisaks viitab Luminori ja SEB investeeringute mahtude väljatoomine, et kuna vaid väike osa on investeeritud 36 valitud ettevõttesse, siis ei ole justkui hullu, et investeeringutes ei arvestata piisaval määral keskkondlikke ja sotsiaalseid ohtusid elukeskkonnale ja kasumlikkusele.

Jättes kõrvale selle, et valitud ettevõtted on vaid mõned paljudest, raporteerib Eesti liikmesusega riikidevaheline majandusorganisatsioon OECD, et finantsasutustel tuleb vastutada oma investeeringute negatiivsete mõjude ennetamise ja vähendamise eest, olgu tegemist kas väike- või suurinvesteeringutega. See tähendab, et ka väike toetus keskkonnakahjude süvendamisesse viitab sellele, et finantsasutus peaks toetama antud negatiivsete mõjude vähendamist.

Sarnasele loogikale tuginedes tekib küsimus, kas finantsasutused ei peaks arvestama kliimamuutusega seotud ohtusid minu rahaga tehtud investeeringutele, kui need on – olgu summa väike või suur – otseselt suunitletud ettevõtetesse ja sektoritesse, mis on kliimariskidele avatud? Näiteks keskkonnanõuete karmistumine, süsinikdioksiidi hinnastamine ja riigitoetuste äravõtmine kõrgete kasvuhoonegaaside heitmetega sektoritelt (nt energia- ja autotööstuses), mis ohustavad minu varasid protsentuaalselt samaväärselt, kui investeeritud on tuhat või miljon eurot.

Pensionikogujana ei ole ju palju küsitud, et minu ja teiste Eesti inimeste raha ei toetaks meie elukeskkonna kahjustamist ning et keskkondlikud ja sotsiaalsed ohud ei kahjustaks meie pensioniraha.