MIS SAAB HOMME? | Peep Pahv: viimane aeg peatada lödipüksluse pealetung
Nad arvavad, et on juba võitnud. Kõik need, kes viimase kümne, isegi paarikümne aasta jooksul on kultiveerinud mentaliteeti, et mehisus, jõud, kord ja aus päris töö pole enam väärtused. Need, kes püüavad koolidest kaotada taset näitavad eksamid või füüsilist pingutust nõudvad kehalise kasvatuse tunnid ning räägivad sellest, et lasteaedades ja koolides ei peaks olema poisid ja tüdrukud oma mängude ja tegevustega, vaid lihtsalt sootud olevused. Need, kes peavad naisele ust avavat või bussis istet pakkuvat meest šovinistlikuks seaks.
Nende pealetung on võimas. Juba on nende tahtmist mööda muudetud seadusi ja väiksemaid reegleid. Seda on tehtud justkui märkamatult.
Näiteks koolide eksamid. Alguses kadusid ühest klassist teise üleminekul küpsust näitavad eksamid, nüüd kaovad põhikooli lõpueksamid, gümnaasium… no tegelikult on needki „lõpueksamid“ paras nali, sest sooritamiseks tuleb saada vaid üks punkt sajast. Kuidas peaks see õpetama töötama nii, et su tegevusel on ka tulemus? Nii, et sa pead pingutama ja vastutama?
Samm-sammult pehmokultuuri suunas
Eesti riigi hädad saavad alguse sellest, et iga järgmise põlvkonna kasvatamisel on pikkade sammudega liigutud pehmokultuuri poole. See muudab mugavaks. Seepärast jääb üha vähem alles neid, kes soovivad teha sellist tööd, mis on elutegevuse jätkumiseks vajalik. Kõiksugu arvutiarenduse, programmeerimise, finantside vahendamise ja muu sellisega tegelemine on tore ja vajalik, aga selle abil ei teki poeletile leib ja liha, ei kerki majad ega valmi tehases masinad.
Selleks et rahva ja riigina ellu jääda, peab hakkama väärtustama neid, kelle elu mõte pole umbses kontoriruumis arvutit klõbistada – hoolimata olematust kogemusest kohe ka hiiglaslikku palka küsida –, seejärel mõnes vanasse tehasehoonesse ehitatud söögikohas lihavaba ökotoitu manustada ja äärmustesse laskudes keskkonnateemalises hüsteerias osaleda.
Praegu on veel täies jõus põlvkondi, kes mäletavad, millised väärtused on meid läbi aastakümnete kandnud. Veel pole hilja kraavi suunduv rong õigetele rööbastele tagasi pöörata. Vana head ja läbiproovitud ning tänu sellele toimimisgarantiiga asju ei maksa häbeneda. Alustada tuleb maast madalast ning igaühe kodust ja koolist.
Lapsed telefoni näppimise asemel trenni
Lapsed peaksid olema jälle lapsed, kes toas telefoni näppimise või arvutiekraani taga istumise asemel igal vabal hetkel õue kupatatakse. Selleks et järeltulev põlvkond oleks terve ja tugev, peaks igal lapsel olema kohustus osaleda mõnel spordiala treeningul.
Õpetajatel peaks olema taas õigus õpilaselt nõuda ja tegemata jätmise korral panna lapsevanema pahameelt kartmata mitterahuldav hinne. Nii õpivad noored distsipliini, saavad teada, mis on kord, ja kogevad, mida tähendab enda eest seistes konkureerimine ning pinge talumine. Kõiksugu vabakasvatust ja läbi lillede nuusutamise õpetust pakkuvad uue aja koolid seda ei võimalda. Seepärast on meie noored nõrga tervisega ja harjunud mittemidagitegemisest mugava eluga.
See poleks mingi tagasiminek
Muutus peab toimuma eelkõige meie endi mõtlemises. Seejuures ei maksa karta, et tegemist on justkui tagasiminekuga. Kui minevikust on võtta midagi head, tuleb seda teha, sest praegusega võrreldes on see pikk samm edasi.
Mugavustsoonis pingutust vältivad lödipüksid külvavad mõtteviisi, et toome aga Eestisse võõrast rahvast juurde, küll nad teevad sandikopikate eest töö ära ja toidavad meid maksudega. Meie oleme kõrgem klass, kes töötavad vaid siidkinnastes, tahavad teha pingutuseta kodukontoripäevi, lühikest töönädalat ja seejuures saada kõrget palka.
Töökasvatus ausse
Tegelikult peaksime ise väärtustama oma inimeste tööd. Kasvatama noori nii, et nad tahaksid harida maad, tehases keevitada või kaupluses müüa. Mitte rumalat tööd, nagu tehti tihti nõukogude ajal, vaid tänapäevaste vahendite ja tehnoloogiate abil. Ja mõistagi maksma selle eest ka väärt palka. Töökasvatus peaks olema kooli lahutamatu osa. Nagu vanasti, kui tuli ise klassiruumi põrandat pühkida, kütteks puid tassida ja sügiseti kartulipõllul rügada. Suvistest aiatööpäevadest rääkimata.
Terve ja töökas inimene on rahva püsima jäämise alus. Lödipükste võimu korral kaotame aga peagi kõik. Õnneks pole nad veel võitnud.
Meie enda (Ekspress Meedia) töötajad konkursil ei osale.
