Linnar Priimägi: lasteaias tulebki õppida ennekõike kuulekust

Uusimas, kardinal Ratzingeri, hilisema paavsti Benedictus XVI katekismuses sattusin paragrahvile, kus öeldakse: "Päruspatu tulemusel ei ole inimloomus küll läbinisti hukas, aga oma loomulikes võimetes vigane, teadmatuse, kannatuste ja surma meelevallas ning patu poole kaldu. Seda kalduvust nimetatakse konkupistsentsiks." Ladina tüvi cupi- tähendab iha, see sõna niisiis hirmurust. Päruspatt on himurus.

Võtsin leksikonid. Kleis, Silvet ja Vääri (1961, 1979) ei anna konkupistsientsi. TEA võõrsõnastik (1999) ei anna. Hüva, jäägu see sõna! Aga sugeneb kahtlus, et eesti ühiskonnast kaob ka vajadus himuruse mõiste järele. Kas mitte sellest ei anna märku jälk naismodelli foto, mille DELFI avaldas moenädala viimase päeva tutvustuse juures?
Ühiskonnast lekivad unustusse muudki sõnad ning olulised arusaamad, mida nood tähistavad. Nüüd vaieldakse kasvatuse kontseptsiooni üle. "Lasteaia õppekava tööversiooni" vastu hakkavad "alushariduse eksperdid" taunivad, et "lapse kaasamise ning iseseisva mõtlemise arendamise asemel pööratakse uues õppekavas tähelepanu hoopis kuulekusele, "kõlbelisele kasvatusele" ja rangete reeglitega mängule".