KOLUMN | Mart Pukk: Brigitte Susanne Hundi mured kahvatuvad Paris Hiltoni või Kardashiani perekonna tempude kõrval

Teele, teele, kurekesed!

Ajal, mil linnud lendavad lõunamaale, tekib tahtmatu igatsus saada siit iga päevaga hallimaks muutuvalt kodumaalt kusagile ära. Sinna, kus kõik on teistmoodi, ilusam, soojem, suurejoonelisem, värvilisem ja südamlikum. Sinna, kus poleks igapäevast provintslikku igavust.

Koos sügise värvidemängu lõppemisega muutub kogu ilm järjest must-valgemaks ja seda mitte ainult looduses. Inimestes pole enam seda vikerkaarevärvilist sära, järjest tähtsamaks muutuvad 50 halli varjundit, selg vajub iga päevaga rohkem kühmu, joped, mantlid, püksid, seelikud, sukad, jalanõud, mütsid, sallid kõik on ühe värvi lausa 500 varjundit.

Hallide inimeste närvid on krussis, kõik teistsugune tundub nõme ja kui keegi panebki endale tumesinised sokid jalga pole see üldse nii äge, kui kusagil kaugel.

Väike pinnavirvendus

Võtame näiteks poliitika, meie kodukootud ja järjest igapäevasemaks muutuv konkurentide sõimamine, halvustamine ja ropendamine on tõepoolest laste morsipidu võrreldes Donald Trupi või Boris Johnsoni suurejoonelise hullusega.