MIS SAAB HOMME? | Airi Broberg: õppigem endale, mitte eksamitele. Võidavad ka su naabrid
Kärt Anvelt toob oma arvamusloos "Õnn soosib empaatiat, mitte ülbust" ) hulga näiteid selle kohta, kuidas inimesest ei hoolita. Kas saaksime siiski hoolida? Eesti riik on nii väike, et iga inimene on oluline. Pole tähtis, kas ta on erivajadusega või muul moel "keskmisest" erinev.
Ei saa öelda, et las kolib mujale või veel hullem, et kellegi enesetapp on loomulik kadu (näide K. Anvelti arvamusloost 10. oktoobri LP-s). Need väljaütlemised näitavad suhtumist oma rahvasse. Kodanikena aga saame olla hoolivamad, kui seda vaid tahame.
Võib väita, et eestlane on hooliv, kui vaadata seda, kuidas aidatakse abivajavaid haigeid - mõne päevaga suudatakse koguda suur summa raha, et keegi saaks abi. See on südantsoojendav ja näitab, et hoolime.
Paremad koos naabriga
Võiksime olla iga päev hoolivad. Mitte olla naabrist paremad, vaid olla paremad koos naabriga. Mitte sõimata kedagi, kui halvasti on ta midagi teinud, vaid anda konstruktiivset tagasisidet ja olla abiks oma teadmiste ning oskustega. Peame seda ise õppima ja kindlasti õpetama ka oma lastele.
See, mida lastele õpetame, määrab homse päeva. Kui arvame, et erivajadustega inimesed võivad ju olla, peaasi, et nad ei ole minu või mu pere lähedal, siis näitame, et tegelikult on meil nendest ükskõik. Näiteks võib tuua selle, kuidas ei soovita erivajadustega inimeste elukohti oma külla või oma tänavale. Peame arvestama sellega, et ka meist erinevad inimesed on ühiskonna osa ning ühiskonnale vajalikud. Paljud neist suudavad töötada, mõned vajavad selleks tuge, aga on võimelised siis samuti panustama.
Kui selgitame lastele, et inimesed ongi erinevad ja see on tore, sest muidu oleks ju väga igav. Mitte ainult erivajadustega inimesed, vaid me kõik oleme erinevad. Olles ise erinevuste suhtes sallivad, õpetame last teise inimese eripäradega arvestama. Hoolides ise, on ka meie lapsed hoolivamad.
Õpime kontrolli pärast?
Usaldamatus külvab ebakindlust. Selle näiteks võib tuua kära põhikooli lõpueksamite ümber. Eksamite pooldajad väidavad, et kui eksamid ära jätta, siis õpilane ei õpi, tal kaob motivatsioon. Kahjuks arvavad nii ka õpilased ise ning nende vanemad. Kas õpime sellepärast, et toimub kontroll? Hetkel tundub nii.
Tööturule aga ootame inimesi, kes oleks sisemiselt motiveeritud ning teeks oma tööd südamega, mitte sellepärast, et nende tööd kontrollitakse. Kui väita, et õpilane õpib ainult eksamite pärast, siis ta õpib ju ainult kolmes õppeaines. Ometi lõpetab hulk õpilasi põhikooli kiitusega ja gümnaasiumi medaliga. Ilmselt siiski õpivad ka ilma eksamihirmuta.
Usaldame õpilast, ta on valmis õppima, ilma et teda kogu aeg kontrollitaks. Vaja on lihtsalt varakult selgitada, et õppimine ei toimu ainult koolis, vaid igal pool ja kogu elu ning et õppimise eesmärk ei ole eksami sooritamine, vaid eneseareng.
Usaldamatus on muutnud ebakindlaks nii õpilase, õpetaja kui ka lapsevanema ja ühiskonna. Riik ju usaldab kooli, kui jätab otsustusõiguse koolile, miks siis õpetaja, õpilane ja lapsevanem ei usalda? Kui perekonnas üksteisest hoolitakse ja üksteist ei usaldatakse, siis on see tugev ja kindel perekond. Eks ole ju riik ka üks suur perekond.
