Õpetajakoolituse üliõpilasi on väga vähe. Klassikalise mudeli üliõpilasi, kes jätkavad õpinguid õpetajakoolituse magistrantuuris, vahetult pärast oma esmast ülikooli tasemeõpet, on veelgi vähem. Ka mina ei ole klassikalise mudel esindaja.
Asusin esimest korda ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse asendusõpetajana tööle Pärnu Koidula gümnaasiumis. Oli 18-aastane. Koolijuht usaldas mind, sest olin ainsana oma lennust kõik 12 aastat selles koolis õppinud ja medaliga lõpetanud. Ta teadis, et armastan ajalugu ja õpetamist, ta teadis, et ma pühendun, et mul on kutsumus. Juba õpilasena olin klassivanemana jõustanud ja õpetanud paljusid oma koolist.
Sügisest 2002 alustasin õiguspäraselt (õpetajakoolituse üliõpilane loeti kvalifikatsioonile vastavaks) tööle Pärnu Raeküla gümnaasiumis. Samas jätkasin statsionaarse üliõpilasena õpinguid. Raeküla oli väga eriline kool ja minu esimesed õpilased on minu elus ka praegu. Üsna paljud neist esinevad veel praegugi Tallinna Reaalkooli klassijuhatajatundides ning on tõendus, et igas koolis on võimalik saada üsna head haridus – on vaja vaid pühenduda õppetööle, kasutades seejuures oma õpetajate ja vanemate tuge.
