Tre raadio saates väitis Martin Helme, et "Tänasel päeval pool elektri hinnast moodustab CO2 hind...see on kõige suurem osa hinnakomponendist üldse, nii-öelda administratiivne hind." ning lisas, et Eestis on elektri hind nii kallis, et paljud ettevõtted ei too sellepärast tootmist Eestisse, tuues võrdluseks, et "elekter on meil kallim kui Soomes ja Rootsis."

KONTROLL

Alates aastast 2005 on Euroopa Liidus kasutusel olnud heitkogustega kauplemise süsteem (edaspidi HKS), mille eesmärgiks on võidelda kliimamuutustega. Kauplemissüsteemis on kehtestatud heitkoguste ülemmäär. Ettevõtete, kes kasvuhoonegaase õhku paiskavad (nt põlevkivielektrijaamasid opereeriv Eesti Energia) jaoks tähendab see, et nad peavad ostma või eraldatakse neile tasuta teatud koguses lubatud heitkoguse ühikuid, mida läheb iga-aastaselt tarvis vastavalt ettevõtte tegelikule heitkogusele. Just heitkoguse ühikute ostmine moodustavad HKSist põhjustatud hinnatõusu, millele Helme viitab.

Esmalt analüüsime, kas elektrihinnast moodustab CO2 hind poole?

CO2 hinna osakaalu Eestis tarbija poolt makstavast elektrihinnast on väga keeruline välja arvutada. Nimelt toimib Eestis vaba elektriturg, mis lihtsustatult tähendab, et erinevad elektritootjad pakuvad börsil oma toodetavat elektrit teatud hinnaga järgmisteks tundideks ja päevadeks müüa ja võrku pääseb selle elekter, kes parasjagu odavamalt pakub. Piltlikult võib päikselise päeva ajal olla osa elektrist päikesepaneelist pärit ning selle elektri hinnas pole üldse CO2 osa, öisel ajal võib aga Eestis müüdavast elektrist olla suur hulk põlevkivist toodetud ning siis on CO2 osa elektri hinnas märgatav.

Küll on aga võimalik hinnata igal ajahetkel CO2 hinna osa konkreetse tootja kuludest. Ilmselt on Martin Helme viidanud vaid Eesti Energia toodetud põlevkivi elektrile, mille puhul tõesti võib elektri müügist saadavast tulust pool minna sama elektri tootmisega seotud CO2 ühikute ostmiseks. Oluline on aga rõhutada, et CO2 kulu tootja ja tarbija jaoks on vabal elektriturul täiesti erinevad asjad. Tarbija jaoks sõltub CO2 mõju elektri hinnale otseselt sellest, kui suur osa turul olevast elektrist on fossiilset päritolu. Kui Eestis kasutataks vaid taastuvatest allikatest elektrit, oleks rahandusministri viidatud “CO2 hind elektri hinnast” null, sest kasutatava elektri tootmiseks ei ole vaja osta CO2 ühikuid.

Teiseks uurime, kas elektrihind on meil kallim kui Soomes ja Rootsis?

Eurostati andmetel on Eestis mitte-kodutarbijatele elektrihind tõepoolest kallim kui Soomes või Rootsis. Joonisel on kujutatud mitte-kodutarbijate elektrihinnad 2019. aasta esimeses pooles. Helme keskendub elektrihinna mõjust rääkides just ettevõtetele, seetõttu vaatame statistikat suuremate tarbijate kohta.

Kolmandaks vaatame, kas HKS põhjustab kõrgema elektrihinna kui Soomes ja Rootsis ja seetõttu pole Eesti nii atraktiivne ettevõtjatele?

Elektri hind võib mõningatele väga energiamahukatele tootmisettevõtetele olla tõepoolest oluliseks teguriks oma tegevuskoha valikul. Samas, nagu eelpool viidatud, mõjutab CO2 kauplemissüsteem elektri hinda vaid fossiilsetest allikatest toodetud elektri puhul. Soome ning Rootsi odavamate hindade peamiseks põhjuseks on Skandinaavias asuvate, süsinikuvabade suurte hüdroelektrijaamade, tuuleparkide ning osalt ka tuumaelektrijaamade toodang.

Põhjus, miks Eestis on elekter mõnevõrra kallim, peitub eelkõige selles, et Baltimaade ja Põhjamaade-Soome vahelised kõrgepingeliinid ei võimalda veel odavat süsinikuvaba energiat kogu tarbimise mahus Balti riikide elektriturule tuua ning seetõttu toodame ja kasutame me veel jätkuvalt kallimat elektrit põlevkivist.

Meeles tuleb pidada ka seda, et ühisel elektriturul kehtivad ühesugused reeglid ning Eesti ei saa üksi CO2 kvoodi eest maksmisest loobuda, nagu on juba rõhutanud ka Euroopa Komisjoni kõneisik Vivian Loonela.

OTSUS

Pigem vale

PROJEKTIST

Hea lugeja! Kui ka sinule jääb silma mõni valekahtlusega väide, saada see julgelt aadressile faktikontroll@delfi.ee.

Eesti Päevaleht, Delfi ja Eesti Väitlusselts käivitasid 2017. aasta septembri alguses Faktikontrolli projekti, mille käigus jälgitakse, kuidas poliitikud faktidega ringi käivad. Väitlusseltsi juures tegutsevad faktikontrolörid jälgivad igapäevaselt poliitikute ja teiste arvamusliidrite meedias väljaöeldavat ning kontrollivad erinevaid esmapilgul kahtlust äratavaid või küsimusi tekitavaid väiteid. Kontrolli tulemused ilmuvad EPL/Delfi Arvamusveebis ning seal antakse poliitikute väidetele hinne kuuepunktiskaalal: naeruväärne, vale, pigem vale, nii ja naa, pigem tõsi ja tõsi.