ERISAADE | Miks me laseme Venemaal oma ajalootõlgendustega end hirmutada?
President Vladimir Putin kirjutas ajakirjas the National Interest suure ajalooartikli, kus leiab muu hulgas, et Baltimaad ühinesid Nõukogude Liiduga justkui vabatahtlikult. Venemaa saatkond postitas aga Teherani kõnelustelt transkriptsiooni, kus näikse, et Roosevelt oli justkui nõus Baltimaade inkorporeerimisega.
See kõik tekitanud Eestis tugevat vastukaja. Igor Kopõtin näiteks kirjutas Päevalehes, et Venemaa näib suisa valmistavat ette ideoloogilist platsdarmi rünnakuks Baltimaade vastu eesmärgiga neid NATO-st välja saada.
See ei ühti samas justkui tavainimese igapäevatunnetusega - on's tõesti Sauroni silm nüüd just meie peale langenud?
„Siil võib küll karu torkida, aga see lõpeb siili jaoks ikkagi halvasti," nendib politoloog Viljar Veebel.
Milline võiks olla üldse stsenaarium, et kedagi NATO-st lahkuma panna?
Samas Toomas Alatalu väidab, et tegelikult oli Putini artikkel suunatud ikkagi n-ö suurele lugejale, maailma suurriikidele, ning sõnumiks oli, et otsustajate ring tuleb maailmas võimalikult väike hoida. Mis saab Venemaal võimalikult multipolaarse maailma vastu olla?
Alatalu väitel näeb Moskva tegelikult Euroopas ettevaatlikku leppimisvalmidust, mis väljendus läbi Macroni valmisoleku Moskvasse paraadile sõita. Teod seda ei kinnita, sanktsioonide järjestikkune pikendamine näitab ikkagi, et kuniks „Krõm naš", on ka karistusmeetmed olemas. Või siiski on Putinil õigus loota?
„Siin on nüüd kaks skeemi - kas lahkub Putin siit ilmast või lahkuvad Merkel ja Macron poliitikast," märkis Veebel. Tema sõnul on aga ka Merkel selline saurus, kes olnud poliitikas kauem kui Leonid Brežnev.
Eks Venemaa välispoliitika lähtu sageli just sisepoliitilistest vajadustest. Kui mures peaks Putin olema praegu selle pärast, mis sünnib Habarovskis?
Ja kui võtame kokku - kas Eestis seni kõlanud reaktsioonid ajaloo „ümber kirjutamise" katsetele on adekvaatsed? Või on tegu n-ö „otsitud narratiiviga?
Lähemalt Krister Parise vestluses politoloog Viljar Veebeliga!
