Head mitu aastat pariislanna olnud Triin ütles ausalt ja otsekoheselt, et raamat purustab roosad unelmad Pariisist, kui need juhtumisi on. Õnneks ei ole. Paar korda on seal käidud ja asi üle vaadatud, kuid rohkem on reisitud Prantsusmaa väikelinnades, et mitte öelda külades ja need pakuvad prantslaslikkust tõesti kordi rohkem kui Pariis. Aga eks ta ole nõnda kõikjal – Tallinn pole Eestimaa vaid Tallinn ning Moskva ei peegelda lihtsat Venemaad vähimalgi määral.

Kui teinekord juhtub, et reisiraamatu autorid keskenduvad liialt oma persoonile, siis mademoiselle Triin liiga enesekeskseks ei muutu, vaid eksponeerib ennast aeg-ajalt selleks, et tutvustada Pariisi, nagu (aja)kirjanduse üks kuldreeglitest kõlab – show, don’t tell. Näita, ära jutusta. Ja nii saabki läbi autori korteriotsingute mõista, kui hea on elu meil siin Eestimaal ning kohtumine pagaripoes rotiga on märksa elavam kui pelk tõdemus, et Pariis on rotipealinn.

Müüte purustab „Minu Pariis” tõesti. Mõistagi on kahju, et ehedat prantsuse kööki kohtab Pariisis harva, sest suur osa restorane on varustatud tööstuslikult toodetud külmtoiduga, mis vajab vaid ülessulatamist. Aga eks meilgi on söögikohtades tavaks soetada seljankapõhi ja vett lisades supp valmis keeta ning kliendile omatoodangu pähe maha müüa.

Ent samas on rõõm kuulda, et üleilmses moepealinnas käivad naisterahvad äärmiselt lihtsalt riides, pidades kinni põhitõdedest – hoidu värvidest, meik, miniseelik ja kõrged kontsad on keelatud, kuid sall on kohustuslik. Ehk siis selgub, et mu abikaasa on pariislanna musternäide, kaks sügavat sahtlit täis salle ja ta näeb neid armas ja veetlev välja.

Selgub seegi, et vabadel päevadel sööme kodus lõunat nagu prantslased – nemad kulutavad päevas kõhutäitmisele keskmiselt 2 tundi ja 13 minutit. Loomulik. Eelroog, põhiroog, juust ja puuviljad, vein vahele ja lõppu, meeldiv jutuajamine sekka... No ei maksa kiirustada, söömine on püha tegevus.

Teisalt pariislaste piiratus... Kui tahad õlut ja tellid selle kõrvale juustuvaliku, siis sa seda lihtsalt ei saa.

„Vabandust härra, me tellisime ju juustuvaliku!” poetan vaikselt.

„Te tellisite lihavaliku!” kinnitab ta silmi pööritades. Hakkan juba kahtlema oma selges mõistuses, kui ta lisab. „Õlled tellisite! Kust maalt te küll tulete, et ei tea nii elementaarseid asju: juust ja vein käivad kokku ning õlu ja liha. Seega kui tellisite õlu, toon teile nimelt lihavaagna ja punkt.”

Kehv teenindus, inglise keele mitteoskamine, pessimism, pidev revolutsiooniline õhkkond, lõputu põsemusitamine, häbiväärne käitumine ooperis, saastunud õhk ja veel hulk samaväärset teevad Pariisist Pariisi.

On olemas termin „Pariisi sündroom”.

„Loojuv päike, taustal Eiffeli torn, stiilsed ja glamuursed inimesed, head maneerid, maitsev gurmeeõhtusöök – jah, pariis peaks olema elu roosas ehk „La vie en rose”, nagu Edith Piaff kunagi laulis. Ja siis tuleb heauskne turist ja avastab kelmid, ebaviisakad kelnerid, järjekorrad, turistide hordid, prahti täis tänavad, müra, ummikud, taskuvargad, kõrged hinnad, sõjaväelaste patrullid ja nende „elust roosas” saab elu ühes tavalises suurlinnas või ootab neid „Pariisi sündroom” – vaimne häire, mis on tingitud ekstreemsest kultuurišokist ehk siis pettumine Pariisis. See toob kaasa hallutsinatsioone, paanikahooge, krampe ja vihahooge ning nii ongi osa turiste oma reisi lõpetanud haiglas või naasnud koduriiki plaanitust varem.”

Et siis säärane Pariis...

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid