MÄLUPANK | Karl-Henri Käämer: Eesti kui Kirde-Euroopa parimas tähenduses - läänlastel oleks meilt õppida

Ajad, kui tuli valida suund, EL ja NATO, mille nimel 1990. aastate algusest vaeva nähti, on möödas. Me oleme liitudes sees. Miks mitte mõelda egoistlikult? Eesti võiks igalt poolt võtta nii palju, kui vaja, nii vähe kui võimalik.

Mäletan 2018. aastat, kui külastasin Kiievit. Tahtsin hilisõhtul Maidani veerel jäätist osta, kuid kioski ees oleva külmiku kaas oli kolme tabalukuga suletud. Matsakas müüjanna mühatas, et meil pole siin Euroopa. Ta pusserdas tabalukud lahti ja tehing sai lõpuks tehtud. Kui mõni reisisell lisab siia Balkanil palagani, veokijuht kirjeldab Läti teed, rääkimata Valgevene või Venemaa võludest, on pilt selge - Eesti võis küll jagada nende piirkondadega midagi ajaloos, mis nüüd mõjub nostalgiliselt, aga "nemad" pole päris kindlasti "meie". Oleme erinevad.

Tallinna vanalinn ja rotermanniseerunud steriilsus sadama lähedal moodustavad hea paari, et end Stockholmi või Helsingi väikevennana tunda. Kui hinnaklassi kiigata, oleme lähedal, kuid mitte kohal. Ülejäänud Eesti suhteliselt hõre asustus, metsamassiivid, sood ja vaikus lähendavad Eestit tõesti Põhjamaadele, kuhu väidetavalt teel ollakse. Olgu selle tõestuseks karmistunud alkoholipoliitika või võimutsema kippuv kaasav haridus.

Aga kohe tulevad jälle meelde auklikud teed omavalitsustes ja paneelmajade ees. Ja viimastes elab märkimisväärne osa meie elanikkonnast.