Mäletan 2018. aastat, kui külastasin Kiievit. Tahtsin hilisõhtul Maidani veerel jäätist osta, kuid kioski ees oleva külmiku kaas oli kolme tabalukuga suletud. Matsakas müüjanna mühatas, et meil pole siin Euroopa. Ta pusserdas tabalukud lahti ja tehing sai lõpuks tehtud. Kui mõni reisisell lisab siia Balkanil palagani, veokijuht kirjeldab Läti teed, rääkimata Valgevene või Venemaa võludest, on pilt selge - Eesti võis küll jagada nende piirkondadega midagi ajaloos, mis nüüd mõjub nostalgiliselt, aga "nemad" pole päris kindlasti "meie". Oleme erinevad.

Tallinna vanalinn ja rotermanniseerunud steriilsus sadama lähedal moodustavad hea paari, et end Stockholmi või Helsingi väikevennana tunda. Kui hinnaklassi kiigata, oleme lähedal, kuid mitte kohal. Ülejäänud Eesti suhteliselt hõre asustus, metsamassiivid, sood ja vaikus lähendavad Eestit tõesti Põhjamaadele, kuhu väidetavalt teel ollakse. Olgu selle tõestuseks karmistunud alkoholipoliitika või võimutsema kippuv kaasav haridus.

Aga kohe tulevad jälle meelde auklikud teed omavalitsustes ja paneelmajade ees. Ja viimastes elab märkimisväärne osa meie elanikkonnast. 

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega