Mulle on alati südamesse läinud Artur Alliksaare luuleread sellest, kuidas ei ole paremaid ega halvemaidki aegu, on vaid hetk, milles viibime praegu. Minevik on juba ära olnud ja tulevik pole veel saabunud. Saame olla ainult siin ja praegu. Tavaliselt on see kergendust toonud – ei ole mõtet leinata minevikus aset leidnud head või halba. Ei ole vaja liiga palju tulevikus viibida, see võib teha ärevaks ja murelikuks, ega keegi ei tea ju veel, mis saab.

Tasapisi on hakanud süvenema tunne, nagu oleksime siiski sattunud halvemasse aega, mis ei taha niipea lõppeda. Tahaks hoopis rännata mõnda paremasse aega, mis on juba möödas või alles ees.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega