Meenutame, et Kuusik sattus meedia luubi alla selle pärast, et EKRE tahtis teha temast ministri. Iga avalikkusele tundmatu ministrikandidaat satub erakondlikust kuuluvusest hoolimata meedia terava tähelepanu alla. Võimu juurde võiksid pääseda ainult moraalsed ja eetilised inimesed, kes on ja ka näivad sellised.

Prokuratuur leidis meedias Kuusiku kohta avaldatud info olevat piisavalt kaaluka, et alustada kriminaaluurimist ja viia asi kohtusse. Võib-olla on EKRE esimehel Martin Helmel õigus, et prokuratuuri võiduvõimalused olid algusest peale napid, kuid tal pole õigus, et tegemist oli spetsiaalse EKRE-vastase aktsiooniga. Suures plaanis tingis säärase kohtuasja see, et lähisuhtevägivald on praegusel ajal suurema tähelepanu all kui eales varem. Ei peeta enam loomulikuks, kui mees kodus naist vahepeal peksab.

Selle süüdistuse mitmes kohtuastmes läbivaatamine aitab luua lähisuhtevägivalla tõendamise küsimuses suurema selguse.

Seni on lähtutud vaatepunktist, et ohvrit saab aidata, kui ta ise soovib vägivaldsest suhtest väljuda – kuni ta ise pole selleks valmis, võib asja avalikkuse ette tirimine tema (ja ta laste) olukorra veelgi raskemaks teha. Eriti kui otseseid tõendeid vägivalla kohta pole ja väidetav ohver vägivalda eitab. Teisalt on mõistetav ka Kuusiku protsessi tunnistaja Merli Kaunissaare meelehärm, et sellise suhtumise korral saavad lähikondsed ohvri kaitseks vähe teha. Aga iva on ka vaatenurgas, et üksnes kaudsete tõendite põhjal kedagi süüdi mõista on libe tee – see võib aidata mõnel juhul õigluse jalule seada, aga teinekord sünnitada ka ebaõiglust.

Kuusiku kohtuasja mitmes kohtuastmes läbivaatamine aitaks leida lähisuhtevägivalla tõendamise küsimuses loodetavasti parema ja selgema tasakaalupunkti. Kohtuprotsessi jätkumise korral jääb Kuusiku perekond küll avaliku tähelepanu alla, kuigi väidetav ohver seda ei soovi. Ent eks ole see päris suurel määral ka Marti Kuusiku ja ta parteikaaslaste teha, kuivõrd seda isiklikku lugu avalikus poliitilises võitluses ekspluateerima hakatakse.