Olukorras, kus kinod on aastast ligi viis kuud kinni olnud, on iga kinohitt teretulnud. „Eesti matusest” loodetakse sõna otseses mõttes kinosuvepäästjat. „Minu loenduse järgi on see nüüd viies kord, kui proovitakse filmiga välja tulla, ehk läheb õnneks,” sõnab režissöör René Vilbre. Andrus Kivirähki lavastus, mis on ligi 20 aastat Eesti Draamateatris publikut naerutanud ja milles on selle aja jooksul ka nii mõnigi näitleja vahetunud (et tegelase ja näitleja vanus ikka klapiksid), jõuab Vargamäel küll lõpuetendusteni, kuid kinos teekond alles algab.

Millal ja kuidas sündis idee teha Andrus Kivirähki legendaarsest teatrilavastusest film? Kas materjal osutas kohati ka vastupanu või oli Kivirähki klassikateost lihtne filmikeelde liigutada?

Ideest teha film „Eesti matuse” ainetel rääkisime vist esimest korda Kristian Taskaga umbes kolm aastat tagasi. Algul olin üsna skeptiline – tuua suhteliselt staatiline, groteskne näitemäng, mille tegevus toimub 1990-ndatel, filmikeelde? Esialgu ei tundunud kõige maitsvam mõte. Aga nagu ikka, kui midagi on juba pähe istutatud, siis hakkab ta seal vaikselt, alateadlikult kuklas loksuma ja idanema. Mõni aeg hiljem juba tundus, et aga miks mitte.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega