„Labidas murdus, kui pojale hauda kaevasin. Ei julgenud naisele öelda”

false

Siberi mulda maetud kolm eesti poissi olid ajaloo jaoks sama hästi kui kadunud. Nüüd, 70 aastat hiljem lisatakse nende nimed Maarjamäe kommunismiohvrite memoriaalile. See lugu läks tänavu Eesti mälu instituudi töötajatele enim südamesse.

Kui Heimar Johannes Karus – haiguse tõttu lõplikult hääle kaotanud – 1990. aastal pealkirjas seisvad read paberile pani, mäletas ta kõike nii teravalt, otsekui olnuks see eile.

Nad küüditati 12. detsembril 1946.

„Patareis anti meile paber, mille peale oli kirjutatud: Tulin Tallinna Üldvangla nr.1. Tõmbasin „tulin” maha ja kirjutasin „toodi”. Anti uus leht, et „tulin ise töörahva viha eest varjule”.”

Täpne sihtkoht oli Salehard: neenetsi linn Obi alamjooksul, polaarvööndis, vastu Põhja-Jäämerd. Kui Tjumenist suvel laevaga tulema hakkasid, valitses Salehardis juba sügis. Talvel oli seal valgust kolm tundi päevas. Pidevalt pidi võtma kalarasva, muidu hakkasid igemed mädanema.

Kohalikud kasvatasid koeri, et neid lihaks teha. Muid loomi oli raske pidada, sest heina tehti 200 kilomeetrit lõuna pool. Ümberringi oli tundra, kidurad meetripikkused kased, üksnes mustikad all. Töölt võis talvel puududa 39 külmakraadiga; kui tuul puhus, siis 31-ga.

„Hommikul vara koputas naine uksele. Matit pole enam. Tõin ta süles haiglast ära, küsisin direktorilt loa mõne lauaotsa jaoks, et puusärk teha. Tagasi tulles oma tuppa, istusime nari äärele nii kui kaks lindu, kelle pesa on lõhutud.”