
Kohtume lühikestes teksapükstes ja T-särgis Martiniga ühes Tartu pargis. Ta on särava naeratusega sõbralik, avatud suhtleja. Juuksed ja silmad nagu ühel eestlasel ikka.
Müügivaldkonnas töötav Martin pole veel valmis juhtunust rääkima oma nime ja näoga, sest lugu on väga värske.
Pall läks veerema selle aasta märtsis. Küsimusele, millal ta viimati oma poega „sakutas", vastab Martin: ei mäleta. Ta läheb siiani agressiivseks, kuid oskab nüüd olukorda teisiti lahendada. Võtab kohvi, hingab korra, läheb teise tuppa.