Eesti Päevaleht ja Levila uurivad ühises artiklisarjas „Usu võim” kiriku mõju poliitikas ning ühiskonnas. Sarja täna ilmunud loos „Kaheks löödud kirik: ähvarduskirjad vaimulikele, vere nõudmine ja võimuvõitlus EELK-s” kajastasime luteri kiriku liberaalse ja konservatiivse tiiva teravaid vastuolusid. Kuna lugu on mahukas, avaldame mõned tähelepanuväärsemad alapeatükid eraldi artiklitena.

1970-ndatel hakkasid luterlikes kirikutes levima kuuldused, et mõnes koguduses peetaks laupäeva hommikuti erilisi varahommikusi armulaualiturgiaid, kus jutlust ei toimugi. Korraga hakkas rahvas siin-seal kirikusse sisenedes ja sealt väljudes risti ette lööma – asi, mida luterluse kohaselt võis teha üksnes privaatselt.

Mõne kiriku ukse juurde asetati krutsifiks, et koguduse liikmed selle ees kummardaks ja toimus rituaale, mille tulemusel olevat sündinud “katoliiklik armulauaime”, kus surijaks peetu tõusis pärast armulauda üles ja elas edasi. Kui EELK revisjonikomisjoni liige inkognito üht teenistust jälgima saadeti, nägi ta ennekuulmatult, kuidas...

Loe edasi, kuidas aastakümnete eest kujunema hakanud krüptokatoliiklus on tänaseks kasvanud luteri kiriku häälekaks tiivaks.

.

.