Senimaani on levinud teadmine – ja see käib läbi mitmeski ajalooraamatust – et nõukogude sõdurid ei säästnud esmalt Saksamaale ja lõpuks Berliini tungides kedagi. Nende arusaam oli ühene – nemad on vallutajad, meie vabastajad, mis tähendab, et meil on õigus kõigele. Nemad tapsid meie emasid ja tütreid, meie vägistame nende emasid ja tütreid ning sellega lunastab Saksamaa veidikenegi oma patte. Sõjast räsitud mehed ei halastanud kellelegi, vägistati vägistamise pärast.

Ent, nagu selgub, polnud venelased ainsad, kes sakslannasid teotasid. Õigupoolest tegid seda kõik – ameeriklased, britid, tšehhid... Kõik, kes võitjatena kohale saabusid.

„Näib, nagu oleks meie kollektiivsesse mällu sööbinud ühe kaamera stoppkaader, mis näitab asiaadinäolist venelast, kes karjub „Urri, urri” (Uhr – saksa keeles kell), kuid ei taha ainult kella, vaid ka naist ennast. Me kõik oleme seda telerist näinud: Nina Hossi kehastatud blondiin süngete varemete vahel, poolvarjus hiilimas himur mongol,” kirjutab autor raamatu sissejuhatuses ja jätkab...

On palju vastamata küsimusi. Ja siiski annavad allikad, millele mul õnnestus pilk heita, täiesti ühehäälseid ja veenvaid vastuseid, mis kummutavad mõned suuremad eelarvamused sakslastevastaste seksuaalsete sõjakuritegude osas:

1. Põhiliselt olid need venelased, kes eriti elanikkonna põgenemise ajal saksa naisi ründasid, et neile oma kannatuste eest kätte maksta.

2. Lääne liitlassõduritel polnud vägivalda vaja, nemadsaid kõike, mida tahtsid, ühe Lucky Strike’i sigaretipaki eest.

3. Vägistamisohvrid lasksid juhtunust „hämmastavalt kiiresti” lahti, kuna tundsid end koos saatusekaaslastega heades kätes olevat.

4. Vägistatud naiste mehed, kes tulid tagasi sõjast või vangistusest, hülgasid oma häbistatud naised ja nende lapsed.

5. Venelaste ja mustanahaliste sõdurite poolt vägistatud naised tegid rassistlikel kaalutlustel võimalikult kiiresti aborti.

6. Vägistamistemaatika pandi pärast 1949. aastat haavatud meheliku edevuse tõttu kalevi alla ning tõlgendati ümber vägistatud rahva metafooriks.

Raamat tahaks kõik need väärhinnangud ja jämedad üldistused kõrvaldada. Minu eesmärk on see raske teema uuesti päevavalgele tuua ning vabastada pooltõdede rägastikust ja levinud eelarvamustest.

Eelkõige tahaksin ma seada uinunud koletise kuju võtnud pildi vene-asiaadi või marokolasest vägistajast õigesse suhtesse valgete Lääne vabastajatega, kes, nagu nüüdseks on selgunud, rüüstasid ja vägistasid täpselt samasuguse stsenaariumi kohaselt.

Ühesõnaga õõvastav raamat, sest tegelikkus oligi õõvastav.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid