Meedikutena näeme oma töös igapäevaselt, kui oluline on sõna vastutus, mis aitab inimesel teha teadlik, faktidel ning tõenduspõhisel infol põhinev otsus oma tervist puudutavates küsimustes. Viimase kahe kuu vältel on üha sagedamini ilmunud peavoolumeedias artikleid, mis sisaldavad kontrollimata teavet ja vastutustundetuid fantaasiaid, vähendades inimestes usaldust meedikute, tõenduspõhise meditsiini ja meditsiiniteaduse ning vaktsineerimise suhtes.

Ekslik info võib maksta kellegi elu või tervise

Keegi meist ei soovi, et inimesed haigestuksid, kannataksid haigusest tulenevate tüsistuste käes või kaotaksid oma lähedase seetõttu, et lähtusid otsuseid tehes valeinfost. Meie missioon teadlaste ja meedikutena on lähtuda tõenduspõhisest, teaduslike uuringutega põhistatud informatsioonist ning peamine – hoida ja kaitsta patsiente, andes neile vaid usaldusväärset teavet nii haiguste kui ka nende ennetamise võimaluste kohta.

Meil on raske täita seda missiooni, kui leidub üksikuid teadustööga kokku puutunud inimesi võimeedikuid, kes levitavad kontrollimata seisukohti ja fantaasiamaailma kuuluvaid ideid teadusliku tõe pähe.

Alguses viidatud Alar Aabi artiklis on mõned jämedad vead artikli veebis avaldamisest saadik küll tekstis ära parandatud, kuid paljude lugejateni need kardetavasti ikkagi jõudsid. Siinkohal toome välja artikli vigaselt käsitletud teemadest kõige probleemsemad ja esitame iga antud teema kohta omapoolse analüüsi.

1. väide.
Artikli alguses on esitatud väiteid Rootsi kohta, nagu seal oleks surmajuhtumite arv ühe miljoni elaniku kohta üks Euroopa Ühenduse väiksemaid ja et Rootsis on ühiskonda hoitud väga avatuna.

Tegelikkus: Pandeemia ajal rakendatud meetmete võrdlemisel kasutatakse Oxfordi teadlaste poolt loodud meetmete indeksit (stringency index). Kui vaadata Rootsi reaktsioone pandeemiale, siis selle indeksi alusel Rootsi meetmed olnud rangemad kui Eestis, seda alates juunist 2020 kuni 2. novembrini 2021. Rootsis on kehtinud piirangud kogunemistele (näiteks möödunud sügistalvise laine ajal ei tohtinud koguneda üle 8 inimese), samuti olid üsna ranged soovitused distantsi hoidmiseks ja kodutööks ning neid soovitusi ka järgiti. Palju kasutatakse argumendina väidet, et Rootsis on koolid lahti olnud, kuid ka see väide vastab tõele vaid algkoolide osas. Rootsi on rakendanud vanema kooliastme distantsõpet nii 2020. aasta kevadel kui ka 2020/2021 õppeaasta talvel, samuti on pikalt distantsõpet rakendatud kõrgkoolides.

Rootsi COVID-19 surmajuhtumite arv 1 miljoni elaniku kohta ei ole mitte üks Euroopa Liidu väiksemaid, vaid on keskmise näitaja lähedal (kõige kõrgem on see Bulgaaria, Ungari, Tšehhi ja Rumeenia puhul), võrreldes naaberriikidega on see näitaja aga oluliselt suurem (vt joonis).

2. väide
Artiklis on esitatud väide, nagu suurimaks erinevuseks Rootsi ja Eesti vahel oleks vabatahtliku vaktsineerimise põhimõtte järgimine Rootsis ja sundvaktsineerimise poliitika läbiviimine Eestis.

Tegelikkus: Sarnaselt Rootsile on vaktsineerimine Eestis vabatahtlik. Rootsis saavutati kiirelt väga kõrge vaktsineerituse tase COVID-19 vastu kõigi täisealiste hulgas (ületades praeguseks 90% enam kui 50-aastaste seas, 80% 30-49-aastaste seas ja 75% 18-29-aastaste seas).

Vaktsineerimine on aidanud Rootsis saavutada praeguseks nii madala nakkusfooni, et piiranguteks puudub vajadus. Edaspidi saavad sotsiaalteadlased välja selgitada, kas põhjuseks on valitsuse poliitika, inimeste teadlikkus, vaktsiinivastaste väiksem mõju ühiskonnas või veel midagi muud. Eesti on vaktsineerimise osas kaugele maha jäänud ja seetõttu on saanud siin viirus üsna takistamatult levida.

Eestis tõusis nakatumine augustis-septembris kiirelt ja see tingis vajaduse mõningate piirangute järele. Olukorras, kus vaktsineeritute seas oli nakatumine 2-3 korda madalam, osutus tõepoolest põhjendatuks piirata just vaktsineerimata inimeste kontakte toitlustus- ja meelelahutusasutustes, selle asemel et kehtestada samasugused piirangud tervele ühiskonnale.

Vaktsineerimata inimesed saavad endiselt käia tööl (väga üksikute eranditega, kus vaktsineerimatusega seotud riske hinnati liiga suureks), poes, sõita ühistranspordiga jne. Covid-19 passide esitamine toitlustus- ja meelelahutuskohtades on kasutusel paljudes EL liikmesmaades. Mõnedes riikides on teatud töökohtadel rakendatud ka kohustuslik vaktsineerimine.

3. väide
Artikli esialgne versioon väitis, et Rootsi ei soovita lapsi vaktsineerida (mis hiljem parandati).

Tegelikkus: Rootsi terviseamet soovitab kõiki inimesi alates 12 aasta vanustest COVID-19 vastu vaktsineerida, sealhulgas soovitatakse vaktsineerida kõiki lapsi vanuses 12-17 aastat.
Praegu on Rootsis vähemalt ühe vaktsiinidoosiga vaktsineeritud 35% 12-15-aastastest lastest. Mitmed teised Lääne-Euroopa ja Põhja-Euroopa riigid alustasid laste vaktsineerimisega varem. Näiteks on Soomes esimese vaktsiiniannusega 12-15-aastastest vaktsineeritud 73% ja kaks annust on jõudnud saada juba rohkem kui pooled selles earühmas. Prantsusmaal on need andmed vastavalt 77% ja 73% (12-17-aastaste kohta). Eestis praegu vastavalt 48% ja 43%. Kogu maailmas on tänaseks vaktsineeritud ligi 20 miljonit last.

Laste vaktsineerimine hoiab laste tervist, kaitseb neid raske ja pika haiguskulu ning võimalike tüsistuste eest. Laiemas plaanis aitab vaktsineerimine kaasa hariduse järjepidevusele, toetab laste sotsiaalset arengut ja aitab ära hoida pandeemiast tingitud vaimse tervise probleeme.

4. väide
Artiklis on väidetud, et lapsed ei levita viirust ja et nagu Rootsi tervishoiuamet oleks seisukohal, et SARS-CoV-2 koolides laste kaudu tavaliselt ei levi. See on vale.

Tegelikkus: Rootsi Rahvaterviseameti kodulehel ei ole (ei saagi olla) kirjas, et SARS-CoV-2 koolides laste vahel tavaliselt ei levi. Seda ei ole loomulikult kirjas ka koolidele mõeldud juhendmaterjalides.

Autori toodud viide viib lihtsalt Rootsi terviseameti vaktsineerimise statistika lehele. Kui aastal 2020 levinud esialgse nn Wuhani viirusetüve korral leiti tõepoolest suhteliselt vähe nakatumist laste hulgas (mis võis osaliselt siiski tuleneda ka alatestimisest), siis aastaks 2021 oli selge, et SARS-CoV-2 levib hästi ka laste seas. Üks kokkuvõte sellekohastest uuringutest on näiteks siin. Lisaks viited 1, 2 ,3, 4, 5, 6 ja 7.

Lastel võib nakkus levida nii lasteaedades kui koolides teistele koolipere või rühma liikmetele kui ka oma pere ringis teistele pereliikmetele. Ka Eesti andmetest näeme, et nakatumine on laste hulgas kõrge ning et vaktsineeritud laste hulgas on nakatumine oluliselt madalam. Vt. Krista Fischeri koostatud joonist.

5. väide
Artiklis on väidetud, et Rootsis viiruskoldeid koolides ei tekkinud ja koolid hoiti pidevalt lahti. See väide on vale.

Tegelikkus: Tekkinud haiguspuhangute tõttu suleti Rootsis ka algkoole ja lasteaedu, rääkimata sellest, et distantsõppele saadeti vanema kooliastme õppijaid.
Näiteks: Skolvärdlen 02.11, Kungalv, SVT, SVD, Skolvärlden 27.08, Folkhälsomnydigheten

6. väide
Artiklis on korrektselt välja toodud, et lastel võib viiruse loomuliku läbipõdemise järgselt tekkida pikaajaline COVID-19 sündroom ehk nn pikk COVID, siis aga visatakse õhku väide, nagu olevat seda kinnitatud vaktsineerimise järgselt. Viimane väide on vale.

Tegelikkus: Niinimetatud pikk COVID võib esineda kõigis vanuses inimestel COVID-19 põdemise järgselt. Pika COVIDi korral esinevad kõige sagedamini hingamishäired, valud rindkeres, jõuetus, tähelepanu- ja õpivõime langus, haistmis- ja maitsemeele kadu ja paljud muud vaevused, mis kestavad kauem kui kuus nädalat pärast nakatumist ning võivad kesta ka kauem kui aasta.

Pikka COVIDit esineb haigestumise järgselt ka lastel. Selle kohta, kui sageli lastel kujuneb pikk COVID, on erinevad uuringud andnud mõnevõrra erinevaid tulemusi. Ühendkuningriigis läbi viidava suuremahulise CLoCk uuringu andmetel on igal seitsmendal COVID-19 läbi põdenud lapsel kolme kuu möödumisel põdemisest pika COVIDi vaevused. Ka kõige madalamate hinnangute kohaselt kujuneb pikk COVID ikkagi vähemalt 2% COVIDit põdenud lastel, mis tähendab absoluutarvudes suurt hulka lapsi.

Ühendkuningriigi statistikaamet teeb seiret pika COVIDi esinemise kohta rahvastikus ning nende viimase seireraporti andmetel on 49 000 Ühendkuningriigi lapsel vanuses 12-16 aastat pikk COVID. Just teismeeas on pika COVIDi risk suurem ja kestus pikem võrreldes nooremate lastega või noorte täiskasvanutega. Just lastele orienteeritud uuringuid on samuti mitmeid: Iisraelist, Itaaliast, Iraanist.

Vaktsineerimine pakub lastele head kaitset COVID-19 haigestumise eest, seega ka selle haiguse pikaajaliste järelmõjude eest. Kui ka vaktsineeritul tekib nakatumune, siis selle järgselt on pika COVIDi risk oluliselt väiksem kui mittevaktsineeritud põdejatel (viidatud uuring on tehtud täiskasvanutel).

Vaktsiinide seostamine pika COVIDiga on meelevaldne: puudub igasugune teaduslik põhjendus selle võimalikkusele. Autor ei lisanud ühtegi viidet väitele, et lastel oleks leitud vaktsineerimise järgselt pikaajalisi sümptomeid. Seevastu on uuringuid, kus pika COVIDi kaebused on täiskasvanutel peale vaktsineerimist leevenenud.

7. väide
Artikkel esitab väite justkui oleksid vaktsiini ja viirushaiguse läbipõdemisel samasugused tüsistused. See on vale.

Tegelikkus: Vaktsiinide kasu on ka teismelistel lastel selgelt näha. Haiglaravile pole COVID-19 tõttu jõudnud mitte ühtegi alla 20-aastast noort, kes oleks olnud vaktsineeritud.

Allolevas tabelis on toodud COVID-19 tõttu hospitaliseeritute osakaal nakatunute seas vastavalt vanusele ja vaktsineeritusele (nende seas, kes nakatunud ajavehemikul 01.09.2021-23.10.2021).

Eesti lastel on vaktsineerimise järgselt esinenud väga üksikuid kõrvaltoimeid ja need on Raviameti kodulehel kirjas. 1. novembri seisuga on noortele tehtud 87838 vaktsiiniannust COVID-19 vaktsiine. Ravimameti andmetel on Eesti laste kohta saadetud 27. detsembrist kuni 31. oktoobrini k.a. seoses COVID-19 vastu vaktsineerimisega 54 teatist kõrvaltoimete või vaktsiini ebaefektiivsuse kohta.

Neist seitsmes kirjeldati vähemalt ühte tõsist kõrvaltoimet: 3 last viibisid lühiajalisel haiglaravil allergilise reaktsiooni, trombotsütopeenia või neuroloogiliste nähtude tõttu. Kõik lapsed on praeguseks paranenud või paranemas. Teised kõrvaltoimetega lapsed haiglaravi ei vajanud. Vaktsinatsioonijärgseid müokardiite pole Eestis esinenud.

Mujalt on teada müokardiidijuhtumeid teismelistel ja noortel täiskasvanutel. Vaktsineerimisjärgne müokardiit on üli-üli haruldane, üldjuhul kergegkujuline ja kiiresti mööduv. Viirusnakkusega kaasnev müokardiit on aga sageli raskem ning kordades sagedasem: COVID-19 nakkuse korral 3-6x (isegi kuni 37x) sagedasem kui peale vaktsineerimist.

Viiruslik müokardiit esineb kombinatsioonis teiste vaegustega, mis mõjutavad patsiendi elukvaliteeti oluliselt raskemalt ning pikema aja jooksul. COVID-19 põdemine võib lõppeda lastele ka surmaga. USAs on surnud COVIDisse üle 800 lapse. Koroonaviiruse tõttu on Eestis surnud üks laps ning üks laps sündis haiguse tõttu surnult. (allikas: TAI)

8. väide
Algses artiklis oli kirjas: Teadaolevalt pole tulnud Eesti ühtegi last ei MIS-C sündroomiga ega ka muude COVID-19 sümptomite tõttu ravida intensiivravi palatis. See on vale. Ka värskemas versioonis soovib autor millegipärast seda väga rasket sündroomi pisendada.

Tegelikkus: Lapsed on sattunud intensiivravile nii tõsise COVID-19 tõttu kui ka kergelt põetud nakkuse järel tekkinud multisüsteemse põletikusündroomiga.

COVID-19 on lastel enamasti kerge kuluga, kuid seitse last on siiski ka COVIDi ja COVIDiga seotud haiguste tõttu vajanud intensiivravi. Kokku on Tallinna Lastehaiglas olnud COVID-19 diagnoosiga ravil 190 last vanuses 12 päeva kuni 18 aastat ja Tartus 45 last. Umbes 75% neist on vajanud hospitaliseerimist COVID-19 tõttu.

Eestis on multisüsteemse põletikusündroomiga hospitaliseeritud 22 last, kellest kõik vajasid ravi intensiivravi palatis ning 9 last ( 40%) vajasid ravi laste intensiivravi osakonnas. Tegemist on tõsise haigusega, mis kulgeb kõrge palavikuga ja kahjustab lapse erinevaid organsüsteeme ning üksikjuhtudel võib lõppeda lapse surmaga. Eestis surmaga lõppenud haigusjuhte pole siiani diagnoositud.

9. väide
Artiklis on kirjutatud, et vaktsiinidega on see häda, et mõned kõrvalmõjud on üldse tuvastatavad näiteks mitmeid aastaid hiljem, kuna sellised kõrvalmõjud ei esine mitte kõigil vaktsineeritutel, ja kui kõrvalmõjusid esineb vähestel, siis et üldse neist aimu saada, tuleb eelnevalt vaktsineerida palju inimesi. Lisame omalt poolt, et see väide tuleb panna COVID-19 vaktsineerimise konteksti.

Tegelikkus: Maailmas on praeguseks vaktsineeritud üle 3 miljardi inimese ja manustatud üle 7 miljardi vaktsiinidoosi. See on palju rohkem kui mõne teise, laialdaselt kasutuses oleva vaktsiini, näiteks puukentsefaliidi või kollapalaviku, puhul. Kolme miljardi inimese vaktsineerimisega on haruldased kõrvaltoimed juba ilmsiks tulnud.

Näiteks saadi väga kiiresti jaole AstraZeneca vaktsiini poolt põhjustatud trombotsütopeeniaga (vereliistakute vähesusega) kulgevatele tromboosijuhtumitele. Enamik neist juhtudest ilmnes esimese 7-14 päeva jooksul pärast vaktsineerimist ja noorematel kui 60-aastastel.

Trombotsütopeeniaga tromboosi sündroomi tekkerisk on väga väike (umbes 1:100 000 vaktsiinidoosi kohta ning surmaga lõpeb umbes üks ühe miljoni vaktsiinidoosi kohta), kuid ravimiametid reageerisid sellele kiiresti ja ettevaatusabinõuna ei soovitatud vaktsiini alla 60-aastastel enam kasutada.

Väga harva võib AstraZeneca ja Jansseni vaktsiini järgselt kujuneda äge kapillaaride lekke sündroom või polüneuropaatia. mRNA vaktsiini kõige tõsisemaks kõrvaltoimeks on anafülaktiline šokk, mis on õnneks kiiresti tekkiv ja hästi ravitav reaktsioon. Just selle tõttu peab mõne aja peale vaktsiinisüsti saamist meditsiinitöötajate valve all viibima.

Ka siin ei ole autor toonud ühtegi allikat, millel põhineb väide, et kõrvaltoimed võiksid avalduda aastaid hiljem. Vaktsiinide kõrvaltoimed ei avaldu aastaid hiljem. mRNA vaktsiinide (Pfizeri ja Moderna vaktsiinid) puhul on teada, et nad püsivad meie organismis väga lühikest aega. mRNA molekul ei püsi kaua koos, sellest on ka tingitud vajadus vaktsiine hoiustada -70 kraadi juures.

10. väide
Artiklis on toodud narkolepsia näide ja väidetud, et kuna narkolepsiat esines statistiliselt olulisel määral Skandinaavia maades ja Soomes, ja seda faktorit osati ka arvestada (geograafilist päritolu), siis statistiliselt oli võimalik leida seos seagripi vaktsiini ja narkolepsia esinemise vahel. Et narkolepsia tekkis palju varem, aga tõestuseni jõuti alles kolm aastat peale vaktsiinide manustamist.

Tegelikkus: Narkolepsia teema vääriks eraldi käsitlemist. Lühidalt on tegemist autoimmuunse reaktsiooniga ärkvelolekut reguleerivate ajurakkude vastu geneetilise eelsoodumusega inimestel. Seda esines ka gripi põdemise järgselt, näiteks Hiinas seagripi pandeemia ajal ja järgselt, kus vaktsiin polnud kasutuses. Vaktsiin, täpsemalt üks konkreetne 2009/2010 gripihooajal kasutatud vaktsiin nimega Pandemirix, põhjustas autoimmuunse reaktsiooni, mis oleks tekkinud ka selle gripiviiruse tüvega nakatumisel.

Seose lõplik kinnitamine võttis aega, aga sellest õpiti palju. Nüüd on tõsiste kõrvaltoimete analüüsimise süsteem oluliselt täiustunud. Tromboosijuhtumid peale AstraZeneca vaktsiini avastati juba kiiresti. Siiski ei võtnud ka narkolepsia ja Pandemrixi vahelise seose kinnitamine kolme aastat: haigusjuhud tekkisid 2009.aasta lõpus ja 2010. aastal (keskmiselt 42 päeva pärast vaktsineerimist), esmased raportid seose kohta avaldati augustis 2010 ja lõppraport valmis 2011. aasta augustis. Pandemrixi ei ole pärast 2010. aastat enam kasutatud ning teiste gripivaktsiinidega narkolepsia riski ei ole.

Eestis on Terviseameti ning Ravimameti andmetel aastatel 2009 - 2020 gripi vastu vaktsineeritud 46711 kuni 14 a last. Samal ajal on registreeritud erinevate gripivaktsiinide 36 kõrvaltoimet, millest 3 on tõsisemad (2 vaktsiini ebaefektiivsus ja 1 ülitundlikkusreaktsioon). Vaktsineerimisjärgse narkolepsia teket lastel registreeritud ei ole.

Samal ajavahemikul on TAI Surma põhjuste registri andmetel surnud 7 kuni 19 aastast noort grippi.
mRNA vaktsiin ise ei saa mingeid pikaajalisi kõrvaltoimeid esile kutsuda, sest kaob organismist paari nädalaga. Paljusid viirusinfektsioone peetakse küll autoimmuunsete haiguste vallandajateks, nagu eelpool narkolepsia kohta kirjas.

SARS-CoV-2 seotus autoimmuunsete haiguste vallandajana pole veel päris selge, aga tundub, et sellised juhtumid on pigem haruldased. Seega pole ka mRNA vaktsiinide puhul põhjust autoimmuunsete haiguste vallandumist peljata. Siiski on adenoviirusvektoril põhinevate vaktsiinide manustamise järgselt kirjeldatud harvadel juhtudel neuroloogilisi autoimmuunseid reaktsioone.

Deltatüve suure nakkavuse tõttu pole eriti võimalust, et haiguse läbipõdemisest oleks ilma vaktsineerimata võimalik pääseda. Viirusel on aga palju rohkem koostisosi kui ogavalk ja seetõttu on teoreetilinegi tõenäosus autoimmuunse reaktsiooni vallandumiseks peale läbipõdemist kordades suurem.

11. väide
Kõige koledam prohmakas selles artiklis on seotud viitega autismile.

Tegelikkus: Kuidas saab EPL toimetaja üldse sellise väite läbi lasta? See on vaktsiinivastaste lemmik valeinfo, ning selliseid väiteid pole kohane endast lugupidavas väljaandes avaldada. Tänaseks on see väide ümber lükatud väga suurte andmehulkade analüüsi abil, mis veenvalt on välistanud ka väga nõrga seose esinemise. Valeväite aluseks on pettuseks osutunud väga väikesemahuline töö 1998. aastast.

12. väide
Kas perearstid ja õpetajad kirjutavad Alar Aabile õpilaste õpiraskustest?

Tegelikkus: Eestis on kõik COVIDi vaktsiinidega kirjeldatud võimalikud kõrvaltoimed olnud avalikud Ravimiameti kodulehel. Ravimiameti kaudu saab kõrvaltoimeteatist esitada siit. Kõikidest kõrvaltoimetest tuleb teavitada Ravimiametit, mitte Alar Aabi.

Teadlane ei tee järeldusi üksikute väidete põhjal ja veel vastutustundetum on neid levitada.

13. väide
Autor üritab jätta SARS-CoV-2 viirusest tegelikust ohutumat muljet.

Tegelikkus: COVID-19 on süsteemne haigus, mis ei kahjusta ainult kopse.

Viiruse RNAd on leitud mitmetest organitest peale hingamisteede ja seedetrakti. SARS-CoV-2 viirus võib nakatada neerusid ja närvirakke. COVIDi järel on esinenud teismelistel neuropsühhiaatrilist haigust. Lisaks võib COVIDi põdemine muuta inimesed rumalamaks. Täiskasvanute aju-uuringutel on tuvastatud COVIDi järgseid olulisi muutusi ning leitud kognitiivse võimekuse langust. Meestel on viiruse RNAd leitud seemnevedelikust, COVIDi põdemisega kaasneb valu munandites ning kirjeldatakse muid meeste tervisehäireid.

14. väide
Artikli autor jagab eeldusi vaktsiini laialdase levimise kohta organismis, mida ta pole ise vaevunud kontrollima.

Tegelikkus: See on jällegi väide vaktsiinivastaste varasalvest, mis tugineb andmete pahatahtlikul või ka rumalusest valesti tõlgendamisest. Teadlane ei eelda, vaid otsib ja kontrollib fakte usaldusväärsetest allikatest.

Liipiidkesta sisse pakitud stabiliseeritud mRNA jaotumist hiire organismis peale lipiidsete nano-osakeste lihasesse süstimist on uuritud. mRNA on leitav süstekohast, regionaalsest lümfisõlmest, põrnast ja maksast. Mujal on see pea olematu. Nimetatud töös näidati, et kui hiir saab suure koguse vaktsiini (300 ug/kg kohta), siis mingil määral, kasvõi immuunrakkude tsirkulatsiooni kaudu on signaali veidi ka mujal.

See, et siin uuriti gripivaktsiini, ei oma tähtsust, sest organismis levimuse ja rakulise transpordi eest vastutab nanopartikli lipiidne osa ning mRNA järjestus selles etapis midagi mõjutada ei saa. Pisut nanoosakesi satub tõepoolest ka katselooma vereplasmasse, aga see osa filtreeritakse ja hävitatakse maksas paari päeva jooksul.

Inimeste vaktsineerimisel kasutatav vaktsiini kogus on umbes tuhat korda väiksem, ja see on 30-100µg inimese kohta, mis on 30-100 miljondikku ühest grammist. See on imeväike kogus ja valdav enamus sellest jõuab vaid lähimatesse lihasrakkudesse, kus toimub ogavalgu tootmine, mis kinnitub liharaku membraanile. Selline lihasrakk sureb ning raku laguproduktid ja ogavalk korjatakse üles dendriitrakkude ja koe makrofaagide poolt poolt, mis siirduvad peamiselt lähematesse lümfisõlmedesse. Järgneb Immuunvastuse kujunemine, mille käigus ogavalk lagundatakse.

Ogavalk ei rända organismis vabalt ringi. Ogavalgu tootmise retseptis, ehk mRNA järjestuses, on lõik, mille järgi toimub toodetud valgu ankurdamine rakumembraani külge. Lisaks pole mRNA vaktsiinide poolt kodeeritud ogavalk päris see, mis viirusest pärit. Ta on paari aminohappe vahetusega stabiliseeritud, mis muudab ogavalgu ensüümidele vähem kättesaadavaks ja väldib selle seondumise ACE2 retseptoriga.

Vaktsiinivastaste kilbile tõstetud info pärineb Pfizeri eelkliiniliste uuringute dokumentidest, mida on valesti tõlgendatud.

15. väide
Autor esitab hüpoteesi, et kuna COVID-19 põdemise järel leitakse mitmetest rakkudest ja kudedest endiselt ogavalku ja selle mRNAd, siis et selline stsenaarium võib aset leida ka vaktsineerimise järel ning põhjustada pikka COVIDit nii põdemise kui vaktsineerimise järel.

Tegelikkus: Ogavalgu ja viiruse RNA püsimine on üks paljudest hüpoteesidest, millega pika COVIDi tekkimist püütakse seletada. Teise hüpoteesi kohaselt on põhjuseks autoimmuunsus. Selle poolt räägib ka see, et pika COVIDi all kannatavad rohkem inimesed, kellel juba varem oli diagnoositud mõni autoimmuunne haigus. mRNA vaktsiinide poolt kodeeritud ogavalk püsib organismis kõige rohkem mõne nädala. Laboris transfektsioone teinud inimene peaks aru saama, et vaktsineerimise järgne ogavalgu püsimine kuude kaupa pole teoreetiliseltki võimalik.

16. väide
Autor väidab, et SARS-CoV2 viirusega ristreageerivaid T rakke on leitud 40-60%-l lastest ja need hoiavad laste nakatumise ära.

Tegelikkus: See on meelevaldne tulemuste interpreteerimine. Viidatud töö on tehtud esiteks täiskasvanutel, mitte lastel. Eelneva rakulise immuunsuse roll pole veel selge. Lisaks kaitsvale toimele võib selline ristreageeriv immuunsus olla ka haigust soodustav, kuna T rakke on erisuguseid ja mitte kõik neist ei sobi viirusevastaseks võitluseks.

17. väide.
Autor arvab millegipärast, et vaktsineerimine on immuunsüsteemiga mängimine.

Tegelikkus: Immuunsüsteemi ülesanne on tagada immuunvastus. See on immuunsüsteemi töö ja see talle sobib. Immuunvastus, mis saadakse vaktsineerimise järel on sama loomulik kui see, mis tekib nakatumise järel. Vaktsineerimisega saadud immuunsus on lihtsalt kordades turvalisem. Tänapäeval, hea hügieeni tingimustes, kipub immuunsüsteemi stimuleerimist hoopis liiga väheseks jääma ja sellel on oma pahupool.

Artikli autorid:
Kai Kisand, Tartu Ülikooli rakulise immunoloogia professor
Marje Oona, Tartu Ülikooli peremeditsiini kaasprofessor
Krista Fischer, Tartu Ülikooli matemaatilise statistika professor
Uku Haljasorg, Tartu Ülikooli molekulaarimmunoloogia teadur
Pärt Peterson, Tartu Ülikooli molekulaarimmunoloogia professor
Lili Milani, Tartu Ülikooli epi- ja farmakogenoomika professor
Ülle Uustalu, Tallinna lastehaigla pediaater
Silvi Plado, Tallinna lastehaigla pediaater
Eda Tamm, SA TÜK Lastekliinik, vanemarst–õppejõud