Lava (kunstnik Martin Mikson) meenutab nüüd üht vanalinna tühjaks jäänud tänavatest: tuhmilt põlevad luitunud laternad, kaugel on hiigelsuur, pigem auruveduri küttekollet meenutav metallahi, mis tassib seda tänavat öömaja asunikega eikuhugi. Nende jaoks on elu läbi, on jäänud ainult viimased kopikad maha juua, siis surra, end üles puua, tappa. Ka päriselus liiguvad vanalinnas praegu öösiti ainult kartmatud prügikaste läbi „kammivad” asotsiaalid ja üksikud turistid, kes kõigest hoolimata unistavad keskaegse ilu nautimisest.