30.03.2022, 00:15
MIS ON PILDIL VALESTI? | Evelyn Sepp: Eesti tuleb veelgi enam Putini Venemaast lahti rakendada
Eesti koolist on saanud n-ö viimane lahingutanner. Kõik venekeelsed munitsipaalkoolid tuleb riigistada
FOTO:
Viimane kuu ei ole muutnud mitte ainult maailma, vaid ka meid siin Eestis. Mitu põlve rahuaja lapsi on mugavusest välja raputatud ning sunnitud tegelema omariikluse, tsiviilkaitse ja infoturbega. Võimalik, et esimest korda elus peaaegu püssitorude tulejoonel.
Kiirendatud korras lahendatakse kaitseotstarbelisi puudujääke, suletakse propagandakahurite laskepilusid ja tehakse veel muudki. Muutus on ilmne, kui isegi Yana Toom on nõus, et kõik need kanalid, mille eluõigust ta veel mõned nädalad tagasi kaitses (ja mida Tallinna linna juhid miljonite eurodega „üleval pidasid”), on armutu sõda meie endi, Eesti riikluse, vaba ja sõltumatu Eesti vastu.
On aeg teha ära ka ülejäänu seni tegemata kodutööst ja russki mir Eestis peatada. See pole kultuuriline mitmekesisus ja inimõigus, mille eest nad seisavad, vaid ühiskonda teadlikult lõhestav ja vägivalda õigustav ideoloogiline sõjapropaganda.
Mõistagi ei muutunud 24. veebruarist kõik vene inimesed halvaks. Iseenesestmõistetavalt on paljud nii mõttes kui ka tegudes meiega ja Ukraina poolel. Seal toimuv on ka Eesti sõda. Me oleme rindel, ainult tagalas. Teisiti pole see mõeldavgi.
Kuid ikka leidub meie hulgas neid, kelle poliitilised ellujäämisinstinktid lubavad maalida toimuva vaid Putini sõjaks, Eesti „oma” ovsjannikovad. See on ikka Venemaa sõda, mille kiidab heaks valdav osa selle riigi kodanikke ja suur osa siinseid venekeelseid inimesi. Ja nii kurb, kui see ka pole, sisalduvad sõnas Venemaa ka paratamatult sõnad venelane, vene kultuur, vene keel jne.
Võib tunduda ebaõiglane, kuid see ebamugavus sunnib lõpuks pooli valima. Sellised küsimused nagu „Kellele kuulub Krimm?” ja „Kas Ukraina on süüdi?” on moraalse kompassi töökorra kontroll, mitte kius. Kel on raske vastata, on juba oma vastuse andnud.
Kui jätta ümbritsev sõjakus kõrvale, olen ma siiani härdunud ja vapustatud Eesti inimeste ühtehoidmisest, hoolimisest ja valmidusest aidata Ukraina inimesi. Pakun, et Ukraina õudused on lahti kiskunud meie endi teise maailmasõja haavad, värskendanud ja illustreerinud elavalt Nõukogude okupatsiooni õudusi – küüditamiste, punase terrori mõtteviisi tegelikkust, mida ka see sõda elustab.
Seetõttu tundub kõige „venepärase”, Venemaa ja Putiniga seotud vastumeelsus ja ohutunne geneetiline, sisaldades konflikti eelkõige baasväärtuste pinnal. Või vastupidi: soov seda vähendada, ähmastada ja õigustada mõjub reetmisena.
Olen küll kindel, et suudame säilitada sedavõrd kainet meelt, et näeme läbi hübriidohu katsed ja pakume Eestis seaduse kaitset emakeelest sõltumata.
Kuid eri väärtuste baasilt lähtuvat eraldatust ja ebamugavustunnet ei saa paraku keegi vältida ning võib-olla ei peakski. Kui keegi otsustab seada end demonstratiivselt teisele poole inimlikkuse rindejoont, toob see paratamatult kaasa põlguse, mis võib olla raskemgi kanda kui mõni „juriidiline” nõks.
Aus ajalugu kooli
Eelnev tuletab meelde, et viivitamatult vajab lahendamist ka iseolemise ülesande teine osa. Meil tuleb end lõplikult lahutada Venemaa ideoloogilisest doonorsüsteemist igas küsimuses – olgu selleks kool, kirik, sümbolid või infoväli. Sügav integratsioon ei ole enam valimiste ja maailmavaate, vaid julgeoleku ja igaühe turvalisuse küsimus.
Eesti koolis peab saama käsitleda meie ajaloo keerdkäike, olgu Nõukogude okupatsiooni või Tallinna ja Narva purukspommitamist, sundvenestamist või küüditamist (rääkimata Ukraina sõja sündmustest) emakeelest sõltumata. „Lapsevanemad on rahulolematud” ei saa olla argument ajaloomoonutuseks või muganduseks.
Tundub nagu halb unenägu, et Eestis peetakse veel poliitilist võitlust õiguse eest anda Vene kodanikele venekeelseid relvaloaeksameid, siin relvastuda ja korraldada vabalt muidu paramilitaarset meelelahutust.
See on ikka Venemaa sõda, mille kiidab heaks valdav osa selle riigi kodanikke ja suur osa siinseid venekeelseid inimesi.
Eelkirjeldatu on Venemaa, mitte Eesti huvides. Samasse rubriiki kuuluvad ka poliitikute katsed kinkida „leppimise ja alandlikkuse märgiks” kümnetele tuhandetele Eesti kodakondsus. Loodan, et selle mõtte vigasus jõuab kohale kõigile Eesti erakondadele.
Nii moraalselt kui ka julgeolekuohtude tõttu tuleks välistada ka nn tavaliste venemaalaste normaalne elu Euroopas ehk üheselt peatada privilegeeritud võimalus osaleda kultuuri-, teadus- ja spordielus võrdselt tavaliste ukrainlastega. Avaliku arvamuse mudimine vastupidises suunas on olnud talumatult piinlik.
Piirangud peaksid kehtima vähemalt nii kaua, kuni Ukraina on selle sõja võitnud, oma territoriaalse terviklikkuse taastanud ja maa taas üles ehitanud. Sama kehtigu Georgi lintidega dekoreeritud 9. mai „võidupüha” tühistamistele. Meie kultuuriruumis tähistab see päev sügavat leina, vabadusekaotust, valede ja silmakirjalikkuse ohvreid, mitte võitu. Ärgem hetkekski unusta, et ka nüüdne on pigem teise maailmasõja jätk, mitte kolmanda algus.
Viimane lahingutanner
Kuid kuidas edasi? Russki mir püsib Eestis koolil, kirikul, sümbolitel ja meedial.
Meediaga on vähemalt ajutine konsensus saavutatud, siinne kirikupea peaaegu kuu hiljem ikkagi reageeris koos teiste Eesti kirikujuhtidega, olgugi et emakirik Moskvas ajab jäigalt Putini asja edasi. Sümbolite keelamisega käib poliitiline õhuvõngutamine ja katsed suunata see lõputusse „menetlemisse”, kuid lootust keeluks on. Ent Eesti koolist on saanud n-ö viimane lahingutanner.
Selle neutraliseerimiseks on vaja esmalt riigistada kõik venekeelsed munitsipaalkoolid, teha neis juhtimis- ja õppeaudit, eraldada nad parteilisest „omandist” ning lahendada apoliitiliste ekspertide abiga ilmnevad hariduslikud küsimused, milleks seni motivatsiooni pole olnud. Võimalik, et ainuüksi poliitilisest toiduahelast lahutamine lahendab palju süvaprobleeme, muust rääkimata.
Asi pole pelgalt ühises eestikeelses õppekeeles, vaid laiemalt väärtustes, mida need kannavad. Meenutan: Maardus pole kooli oodatud rahvuslipud, see „ärritab lapsevanemaid”, Kohtla-Järvel ei saa Ukraina sõjast rääkida, sest vanemad on „segaduses” jne. See kõik peab lõppema. Kool kannab ja edendab üldinimlikke väärtusi, peab looma ühtse, kvaliteetse haridusplatvormi edasiseks eluks. Sisuliselt lõimima ja ühendama meid ühe ja sama inforuumiga. Ja seda ta 30 aastat edukalt teinud ei ole.
Sellised küsimused nagu „Kellele kuulub Krimm?” ja „Kas Ukraina on süüdi?” on moraalse kompassi töökorra kontroll, mitte kius.
Mõistan häbi ja valu, mida paljud venelased kõige toimuva pärast tunnevad ja läbi elavad, kuid loodan, et olemas on mõistmine ja õppetunnid, et meie ühise turvalisuse huvides on vaja Eestis lõpetada venekeelse kogukonna pantvangidraama.
Sellega on hoitud inimesi kümneid aastaid väljaspool ühistunnet, pandud juba põlvkond inimesi hariduslikult ja majanduslikult halvemasse olukorda, ehitatud sellele meid kõiki ohustavat putinistlikku väärtus- ja inforuumi, mida nüüd näevad ka need, kes on varem liialt lootnud integratsioonisõnumitele.
Ja mõelgem korra Hitleri üle elanud sakslastele. Nende rahvuslik trauma, häbitunne kestab siiani. Saksa riigijuhid vabandavad ja paluvad siiani andeks rahvastelt, kes Hitleri genotsiidi ja vägivalla all kannatasid. See on ainumõeldav, nagu on ka Putini ja Hitleri vahele võrdusmärgi seadmine. Ülejäänu juba on koletuslik ajalugu, milles me elame. See paralleel ei ole juhuslik.
Muide, Eesti rahvalt ei ole ükski Nõukogude Liidu juht, rääkimata Venemaa riigijuhtidest, andestust palunud okupatsiooni, küüditamiste ega terrori eest, mis siin toime pandi. Kahtlustan, et ka president Putin ei palu kunagi Ukraina rahva käest andestust.
Jah, kõik venelased ei ole toimuvas süüdi, aga enamik on kaasvastutav küll. Vene rahval on alanud justkui alandlikkuse ja häbi sajand, mis kestab, kuni on heastatud kõik see ogar kurjus, mis on tehtud nende nimel, nende ükskõiksel vaikival heakskiidul või nende kätega.
