Kodused pühadeleivad erinesid argipäevaleibadest oma erilise kuju poolest.

Traditsioonilised jõululeivad tehti enamasti hapendatud rukkijahust.

Jõululeib võis olla mõne looma-, näiteks seakujuline, kuhikuga (imiteerides viljakuhja), või auguga, millesse võis hiljem asetada küünla. Jõuluorikas vooliti pikergune ja sellele anti sea kuju. Üks ots vormiti seapea moodi, külgedele märgiti mügarikkudega jalakohad.

Eesti mandrilt on andmeid 1,5 jala (45 cm) pikkusest seakujulisest jõuluorikast, millel olid nina, sõõrmed ja silmad. Seljal oli 4–5 jutti, nende vahel harjaseid
meenutavad kühmukesed. Hiiumaal tehti jõuluorikale sõrmega keskele ka maagiline märk viiskand, ning selle ümber veel sõrmeotsaga kirjad.

Mustriga jõululeib
Teine peamine jõululeib küpsetati ümara kujuga. Seda nimetati jõululeivaks ehk kuhjaga leivaks. Saaremaal Karja kihelkonnas tehti sellised leivad näiteks läbimõõduga 31cm ja kõrgusega 12cm. Kuhikuga leibadele löödi või vajutati sõle, söe, põrsaluu või võtmega märgid sisse. Sageli tehti jõululeivale rist peale.

Kolmas erikujuline leib oli näärikakk ehk nääris, mida küpsetati sageli odrajahust. Näärikakud tehti ümmarguse kujuga ja peale meisterdati spiraalne mõhn, mis lõppes keset leiba oleva nupuga. Kakud olid enamasti 15–16cm läbimõõduga ja umbes 5cm kõrgused. Kakule pisteti sisse rukkipead. Nende püsimajäämise järgi ahjukuumuses otsustati pereliikmete käekäigu üle järgmisel aastal.

Leib – koduloomade pidusöök
Leibu kasutati jõulude ajal ka ennustamiseks. Näiteks pandi leivapätsi peale nii mitu soolatera, kui mitu looma oli talus. Ärasulanud soolateraga märgitud loomale oli õnnetust oodata.

Jõululeibadega seotud kombestik pidi tagama leiva jätkumise peres aasta läbi, kindlustama õnne karjale, edendama viljakasvu, ennustama perele tulevikku.

Jõululeib seisis kogu jõuluaja laual lahti lõikamata. Poolt leiba ei tohtinud iialgi lauale panna, pidi ikka terve olema. Alleshoitud jõululeib jagati enamasti karjalaskepäeval, künnipäeval või mõnel muul tähtpäeval kariloomadele.

 Jõuluööl ja mõnel pool ka uusaastaööl viidi loomadele lauta leiba. Uusaastahommikul jagati samuti loomadele leiba, et kariloomi ei ohustaks haigused, et kellegi paha silm peale ei hakkaks ja et hundid ei saaks loomi puutuda. Paiguti on isegi kolmekuningapäeval loomadele lauta leiba viidud.

Jõuludeks tehti ka peenleiba. Märjamaa kandis pidi jõulude ajal ikka kolm leiba laual olema – hapu-, magushapu- ja saialeib. Torma kandis arvati, et vanal aastal ei tohi ahi leivast tühjaks jääda, vaid peab uue aasta laupäeval leiba tegema, muidu jääb põld leivast tühjaks.

Peenleib ja Jõulutera
Leib on au sees tänapäevaselgi pühadelaual. Fazer küpsetab pühade puhul kaks pühadeleiba: Fazeri Jõulutera ja Fazeri Jõululeiva. Jõulutera on veidi magusa puuviljamaitse ja kerge glögi aroomiga nisu- ja rukkijahust koorikleib. Jõululeib on aga puuviljade, pähklite ja rosinatega vormileib, mis eelmisel aastal pälvis toidumessil Food Fest parima jõululeiva tiitli.
Leibur eraldi pühadeleibu ei küpseta, kuid tehase igapäevatoodang leiab niisamagi tee pühadelauale. Osturutus valitakse esimesena meenuvad tuntud headuses klassikalised tooted – Kirde sai, Tallinna peenleib, Toolse leib, Kodune sepik, Viljakas võileivaviilud. Huvitav on tõdeda, et Leiburi Tallinna peenleiba, mis on ka argipäevadel müüduim leib ja moodustab pea viiendiku kogu Eestis müüdavast leivast, valmistavad pagarid jõulu- ja aastavahetuse-eelsetel päevadel 6-7 tonni rohkem kui tavaliselt.