Siim Tuisk: narkomaania pole vaba valiku küsimus
Iga inimelu on väärtuslik, me oleme nende üles kasvatamisse, koolitamisse ja ellu äratamisse panustanud raha, aga ka seetõttu, et ennetuse, kahjuvähendamise ja võõrutusega saame alandada kuritegevust ning vähendada kulusid meditsiini- ja õigussüsteemis. Vähendada kuni kolmandiku vange, kellele igakuine kulu on 1417 eurot vangi kohta, kokku 1,2 miljonit kuus. Mida hiljem me sekkume, seda rohkem maksame ja seda vähem edukas see on. Riik kaotab iga surmaga tagasihoidlikul hinnangul 100-500k tuleviku maksutulu.
Narkomaania pole vaba valiku küsimus, vaid surmaga lõppevale teele on viinud soov vaigistada valu. Pärinemine riskiperedest, kus inimestest ei hoolita, neid väärkoheldakse ja ühiskonna igasugune huvi puudumine toob soovi põgeneda. Ohvrile ei ole ühiskond andnud võimalust normaalseks sotsiaalseks eluks, võimalust osaleda huviringides või muudes tegevustes.
Narkomaanialõksust pääsevad välja vaid need üksikud, kellel on sotsiaalne turvavõrk, mis maksab kinni võõrutuse, elukohavahetuse ja haridustee. See ei tähenda, et nad ei oleks üldse süüdi oma valikutes, aga sageli ei ole nad süüdi 100%-liselt.
Veelgi enam, opioid, sh fentanüülid, ei ole iseenesest surmavad. Kasutame neid haiglates kogu aeg. Narkosurmadega ja uimastitega kaasneva ühiskondliku koorma toob kaasa keelurežiim. Vaja on toimivat asendusraviprogrammi, mis suudaks end täiesti ise ülal pidada. Kui iga päästetud inimese pealt saaks säästa muidu neile praegu kuluva raha ennetusse, kahju vähendamisse ja võõrutusse, siis jääks raha veel ülegi teiste ühiskondlike vajaduste tarbeks.
