Suvised lilled

Lillhernes on palju madalam kui jahedamatel suvedel ning kiratseb ka huvitav üheaastane kuivatamiseks sobiv taim Vahemere maade idaosast – sile torbiklill (Moluccella laevis). Päevalilled (Helianthus) tunnevad end päikesepaisteliste ilmadega suurepäraselt.
Kuigi päevalill on hoopiski Põhja-Ameerika taim, pole see olnud takistuseks saada Venemaa ja Ukraina rahvustaimeks. Päevalille armastatakse Eestiski. Teda on lihtne kasvatada – seemne võib külvata mais otse avamaale peenrasse. Pikema kasvuajaga sorte on siiski parem ette kasvatada ja mais välja istutada. Madalatest uutest sortidest on suure ja kauni õisikuga „Sunspot”. Tal on küll üksainus õisik varrel, kuid see on hiigelsuur!
Keskmise kõrgusega haruneva varrega päevalilledest pakuti tänavu müügiks „Sonja” seemet. Tore sort tumekollaste keelõite ja mustjaspruunikate putkõitega. Väga kõrgeks kasvavad sordid vajavad tuulega toestamist ja paraja vahekaugusega istutamist. Selline on näiteks uuem sort „King Kong” F1 või vana hea „Russian Giant”. Sobivad kasvatajale, kes püüab päevalille kõrgusrekordit purustada.
Enamasti kuumast Mehhikost pärit tsinniad ehk pruudisõled (Zinnia) on tänavu eriti lopsakad ja õierohked. Palav suvi meenutab neile koduseid olusid. Tsinniaid kasvab USA lõuna-osast kuni Argentinani looduslikult 17 liiki. Kodumaal on nad püsikud või isegi põõsad, meil aga külmaõrnad suvetaimed. Tsinniaseeme külvatakse potti või kasti aprillis, tõusmed pikeeritakse ja istutatakse välja alles pärast öökülmaohu lõppu mai lõpus või juuni alguses. Vihmasel suvel ei pruugi tsinniaseeme avamaal alati valmida, tänavu peaks viljumine olema valutum.
Rikkalik värvigamma
Kõige populaarsem on kindlasti harilik pruudisõlg (Z. violacea) paljude sortidega. Vähem tuntakse ja harvem kasvatatakse teisi liike. Väga värvirõõmus ja hea õitseja on Mehhikost pärit Haage tsinnia (Z. haageana). Väga fantastiline on peruu tsinnia (Z. peruviana). Tal on hästiharunevad püstised varred, palju õisikuid ja ta õitseb kaua. Looduslik liik on punaste keelõitega, aga sordil „Bonita” on keelõied mahekollased. Tsinniate värvigammas kohtab kõiki toone peale sinise. Huvitav on ka see, et pärast õitsemist keelõied ei varise, vaid jäävad kuivanult ja kõverdunult seemnise külge ning aitavad nii tuule kaasabil viljade levikule kaasa. Tsinnia on väga kaunis ka vaasilillena, kuid mina ei raatsi peenralt midagi vaasi murda, kui on võimalus naudiskleda elusa taime läheduses.
Rebasheinad (Amaranthus) on pärit troopilistelt ja parasvöötme aladelt. Perekonnas on koguni 70 liiki, vaid kahe liigi kodumaa on Euroopa. Rebasheina perekonda kuulub nii umbrohtusid, prahipaigataimi kui ka toidu- ja ilutaimi. Eestis kohtab tulnukana laoplatsidel, raudteel või prahipaikades, ka umbrohuna aias või põllul viit liiki rebasheinasid. Aiailutaimena kasvatatakse sagedamini Lõuna-Ameerikast pärit longus rebasheina (A. caudatus). See kasvab 1–1,5 meetri kõrguseks, vahel enamgi ja on pikkade uhkete tumepunaste õisikutega. Longus rebasheina annab kenasti kuivatada ja eri sordid on natuke isemoodi kõrguse või õievärviga.
Troopikast pärit kolmevärviline rebashein (A. tricolor) on tagasihoidlike ilmetute õitega, kuid uhkete värviliste kõrglehtedega. Jaheda suvega jääb kolme-värviline rebashein kiduraks, leitsakulisel suvel aga näitab oma tõelist uhket palet. Longus rebashein annab Eesti oludes isekülvi ja võib kevadel seemnest tärgates suvega suureks sirguda. Kolmevärvilist rebasheina on parem ette kasvatada. Vaatamata sellele ei pruugi ta oma kogu ilu näidata, kui päikest ja soojust napiks jääb.
Soo-mustjalg (Melampodium paludosum) on meil üsna vähetuntud tegelane, kuid väärib kiitust paljude heade omaduste pärast. Mustjalgu on troopilises Ameerikas 39 liiki. Erinevalt peiulillest ei söö teod mustjala lehti nii meelsasti. Taime kompaktne kasv ja rikkalik õitsemine teevad mustjalast suve lemmiku. Ta on kena vaasiski ja annab avamaal priskelt seemet. See tuleks koguda ja ületalve toas säilitada. Kevadel aprillis tuleks teha ettekülv.
Mustjalga ei või enne hilisöö-külma lõppu peenrale istutada, muidu jääb tema eluiga liialt üürikeseks. Just kauaõitseva taimena vääriks soo-mustjalga isegi avalikele haljasaladele istutada. Koduaeda sobib ta nagu võti lukuauku!