Aga ju siis oli. Inimeste teed on käänulised ja kes teab, milleks olid kõikvõimalikud kukerpallid ja tirelid kasulikud. Pealegi, väidetakse, et kannatus õilistab ja raskused teevad meheks. Äkki saab uus valitsus tänu sellele püsivam ja stabiilsem? Sarved on maha joostud, Keskerakond on justkui noor Peer Gynt käinud laias maailmas, kohtunud trollidega ja tulnud väsinult tagasi koju, kus kannatlikult ootab truu Solveig. Kui kohe oleks leivad oma nüüdse partneriga ühte kappi pandud, võinuks ju jääda kripeldama: mis oleks, kui...

Tõesti, keegi ju polnud varem näinud, mida EKRE valitsuses teeb. Idealistid ja hella südamega kodanikud võinuks öelda: neilegi tuleb võimalus anda! Tulgu minu juurde kõik, kes vaimust vaesed!

Seiklusjanused oleksid EKRE poole kiiganud lihtsalt uudishimust, umbes samamoodi, nagu poisikesed ei suuda näppe lõhkeainest eemal hoida. Viskaks korra lõkkesse, näis, mis saab? Ei oleks aidanud, kui kogenumad ja läbinägelikumad hoiatanuks: ära kisu, lõhud silmad!

Kõik me teame Sinihabeme muinasjuttu, kus printsessile öeldi: igale poole võid sa minna, aga selle toa ust ära ava! Ent kiusatus oli suur ja loomulikult ei hoolinud printsess keelust. Ta avas keelatud toa ukse ning see tuba oli täis verd ja eelmiste uudishimulike printsesside maha raiutud päid.

On üsna kindel, et rohkem ei taha enam mitte keegi seda ust avada. On korra nähtud ja aitab.

Auväärsed matroonid käärivad käised üles, istuvad pastataina sõtkumisest alles jahuse laua taha ja teevad seda, mis pereemade kohus. Uue valitsuse.

Muinasjutus pääses printsess Sinihabeme käest terve nahaga ja jõudis veidi räsituna tagasi turvalisse maailma. Seal võis ta alustada uut elu. Ka Keskerakond loob jälle koalitsiooni, sedapuhku partneriga, keda kohe pärast valimisi ainuõigeks peeti ja talle kaasaks sokutati. Ent see pole siiski mingi happy end, tuttav nii mõnestki suhkrumagusast Hollywoodi filmist, kus tuhkatriinu viimaks oma kalli printsi käte vahele viskub.

Ei, praegu toimuv meenutab pigem Itaalia neorealistliku filmi stseeni. Kaks väsinud ilmega pereema peavad läbirääkimisi keset vaesust, tööpuudust ja taude. Paariminejad pole enam esimeses nooruses, palju on läbi elatud. Peigmeest ähvardab vangla, pidevalt kutsutakse teda politseisse ülekuulamistele. Kes teab, kas jõutaksegi pulmad pidada või tuleb enne istuma minna? Pruutki pole ammu enam neitsi, on temagi minevikus ebameeldivaid saladusi, millest oleks piinlik kõneleda. Kas seda suurt armastustki on? Vaevalt. Aga ega siinsest agulist paremat ka ei leia ja paari tuleb kellegagi minna. Teised ei kõlba ammugi – kes on liiga nõrguke, kes pole suutnud vanast sõltuvusest üle saada ja kõõritab ikka mõlema silmaga endiste semude poole. Mis sa sellistega teed! Nüüdne peigmees, ehkki seadusega pahuksis ja tagaotsitav, jaksab vähemalt peret toita.

Auväärsed matroonid käärivadki käised üles, istuvad pastataina sõtkumisest alles jahuse laua taha ja teevad seda, mis pereemade kohus. Uue valitsuse.

Buen apetito!

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid