Haridusministeeriumi plaani järgi annaks kohalik omavalitsus vanemale 90 päeva enne lapse pooleteiseaastaseks saamist teada, millises lasteaias on lapsele tagatud koht. Lapsevanemal on seejärel võimalik koht vastu võtta või sellest loobuda. Kui ta loobub – näiteks seetõttu, et kavatseb lapse hiljem lasteaeda panna –, siis „kohaliku omavalitsuse üksus teavitab vanemat 30 kalendripäeva jooksul, millises lasteaias on lapsele tagatud lasteaiakoht”. Kui munitsipaallasteaias kohta pole, tuleb omavalitsusel tagada kuni järgmise õppeaasta alguseni eralasteaiakoht.

Väga hea, et kavandatavas seaduses sätestatakse ühemõtteliselt omavalitsuse kohustus tagada lasteaiakoht. Ent samal ajal vanematele üksnes „võta või jäta” valiku jätmine tekitab ohu, et omavalitsused ei hakka kohti tagama lastele ja vanematele vajalikul, vaid endale mugavaimal viisil. Praegu on näiteks Tallinnas ja Tartus lasteaialaste vanematel palju rohkem valikuvabadust. Vähemalt sama palju peaks seda jätma ka kavandatav alushariduse seadus.

Vanematele üksnes „võta või jäta” valiku jätmine tekitab ohu, et omavalitsused hakkavad kohti tagama endale mugavaimal viisil.

Kõige eeskujulikumgi omavalitsus ei suuda automaatselt riigi andmebaaside põhjal lapsevanemast paremini kõiki vajalikke aspekte arvesse võtta. Elukoha kõrval on tihti isegi tähtsam see, kus lapsevanem tööl käib, sest laps ju iseseisvalt lasteaeda ei lähe. Vahel on oluline ka klapp lasteaiaõpetajatega ja lasteaia võimalused erivajadustega arvestada.

Põhjendamatu on asetada eralasteaedu munitsipaallasteaedadest halvemasse positsiooni. Mõistlik oleks, kui omavalitsus maksaks eralasteaias käiva lapse eest sama palju raha kui munitsipaallasteaias käiva lapse eest. Las lapsevanem otsustab, millisesse lasteaeda oma lapse paneb – kõigile võrdne pearaha käigu kaasas lapsega. Pigem aitab konkurents, mitte omavalitsustele selles ainuvõimu andmine luua tänapäevaseid lasteaiakohti sinna, kus vanemad neid vajavad.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid