Liivo Niglase film räägib keeleteadlasest Indrek Pargist. See on natuke lugu mandani keele uurimisest. Mandani keele viimane põliskõneleja oli kunagine õpetaja Edwin Benson, keele ainus rääkija mitu aastat. Ennekõike on see lugu katsest päästa see indiaani keel väljasuremisest. Arendada välja õpetamise programmid, teha grammatikad, sõnastikud, õpikud ja muu vajalik. Ja õpetada keelt nii täiskasvanutele kui ka lastele. Ühesõnaga, see on lugu teadlasest, kellel on keelepäästja missioon.
Film liigub rahuliku tempoga, enamasti poollavastatud-poolspontaansete stseenidega, mis illustreerivad peategelase tegevusi ja arusaamu. Seal on Park õpetamas keelt lastele ja täiskasvanutele. Tund on nagu tund ikka, kus õppijate olekust ei paista just suurt innustust. Seal on peategelane sõitmas autoga ja kõnelemas (ikka see klassikaline profiilipilt). Seal on dialoogid, milles Pargiga suhtlevad tundmatud, suuresti nimeta või ainult otsekõnes korraks mainitud nimedega inimesed.