Ent ühe omaniku puhul ei saa mööndusi teha, tema peab olema kõigile moraalne eeskuju. Riigile kuuluva riigimetsa majandamise keskuse (RMK) hallata on 47% Eesti metsi. Kes käinud RMK hallatavatel matkaradadel, võib kinnitada, et RMK teeb inimese metsa meelitamiseks head tööd. Paraku võib see jääda kõigest rohepesu visiiriks, sest seal, kus vingub saag, paljastub teine, ahnem ja loodusvaenulikum pool.

Riigimetsade puhul peaks esmane ülesanne olema keskkonda säilitada. Puidu rahakstegemine saab olla üksnes teisejärguline eesmärk.

Tänasest lehest leiate reportaaži, mis näitab RMK-d käitumas rohkem ühepäevaperemehe kui meie ühise rikkuse vastutustundliku majandajana. Veel 2019. aastani kehtis sisuliselt põhimõte: kui looduskaitsjad leidsid riigimetsadest märke, mis viitasid haruldastele taimedele või loomaliikidele, saabus langetustraktor. Sest asja lähemalt uurides võinuks juhtuda, et seaduse järgi vääriselupaiga staatuse saanud piirkonnas ei tohigi enam raiuda.

Hea, et niisugune kõige küünilisemaid metsaärikaid meenutav käitumine on praeguseks pausile pandud. Ent riigil tuleks veelgi sügavamalt järele mõelda, milleks on tema kätte üldse nii palju metsa usaldatud. Kas tõesti peab ka riigi laantes seadma esikohale kasumiahnuse ja lükkama looduskaitse tahapoole?

Selliste kahtluste tekkimine pole ime. Nagu võib ka artiklist lugeda, viskab riik talle keskkonna säilitamiseks abikätt pakkuvatele keskkonnaaktivistidele pigem kaikaid kodarasse. Abi vastuvõtmine võiks ju tähendada raieplaanide kärpimist. Niisamuti viitab kirvemeeste eelistamisele Tõnis Möldri äsjane otsus jätta metsanduse arengukava juhtkogust kõrvale kodanikuühenduste esindajad.

Riik ei saa mõelda üksnes kiirele kasumile. Metsa puhul pole Eesti esmane ülesanne puitu rahaks teha, vaid looduskeskkonda hoida. Kui riik sellega hakkama ei saa, võiks metsa pigem eraomanikele üle anda. Paljud neist teavad ilmselt paremini, millist vastutust kannab mõiste peremees.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid