Kui tavaliselt näeb hommikuses poes riiulite vahel loovimas mitut kundet, siis nüüdsel vaiksel ajal on kõik teisiti. Uuskasutuskeskuse Sõpruse puiestee poes on kastid täis ja stanged kaubast lookas, kuid ei paista ühtki klienti. Elu märke näeb üksnes tagaruumides, kus kolm töötajat kraami sordib – päevaks, kui saab taas poodide uksed avada.
Minust on päevaks saanud vabatahtlik (muidu käib neid Uuskasutuskeskuses sageli abiks), kes on äsja puistanud sortimislauale suure kilekoti sisu ja haaranud sealt hindamiseks esimese asja. Minu meelest on see Ganti kaamelikarva kampsun veel täiesti kobe, aga üheksa-aastase töökogemusega juhataja silma ei peta. Krista Keinart juba teab, mis stangedelt kaob ja mis mitte. Minul algaja taaskasutusspetsialistina tuleb need teadmised alles omandada. „Kõige tähtsam on üle vaadata kaenlaalused, krae, kätised ja põlved – need on kriitilised kohad,” õpetab Krista. Armutu „ei” kõlab rõivastele, mis on topilised, veninud krae ja kätistega ning muidugi need plekid! Selge, et selliseid asju kaupluse stangedele välja panna ei saa, neid lihtsalt ei osteta.