Võib öelda, et vehklemine on nagu Eesti – pika ajalooga, aga samal ajal modernne. Olümpiamängude kavas on vehklemine olnud algusest peale. Eesti vehklemisspordi sünniks peetakse 1908. aastat. Mõõgavõitlus, duellid jm on iidne nähtus, aga tänapäevane vehklemine kõrgtehnoloogiline etendus.

Tokyos nägime kuldset finaali, aga kindlasti polnud see meie vehklejate heade saavutuste finiš. Aitäh emotsioonide eest!

Tokyo olümpiale pääses Eesti epeenaiskond küll üle noatera, aga see seik iseloomustab eelkõige seda, kui kitsas on maailma tipus. Sellises konkurentsis võita on erakordne saavutus. Pikka aega oli vehklemine peamiselt Euroopa ala, aga praegu kuulub rahvusvahelisse vehklemisliitu 157 liikmesriiki, ka olümpiast osa võtjate nimekiri ja selle jälgijaskond on ülemaailmne.

Eesti epeenaiskonna olümpiakuld ja Katrina Lehise individuaalne pronks on iseseisva Eesti vehklemise seni suurim saavutus. Selle vundament on pikad ja sügavad traditsioonid, mis on üle elanud mitu riigikorda, nagu võib näha suurepärases ajaloolises mängufilmis „Vehkleja”.

Tokyo olümpia edu on meie vehklejatel tulevikus raske korrata, sest nagu öeldud: konkurents on tihe. Ent konkurents on tihe ka Eesti naiste epeekoondisse ja konkurents viib edasi. Tokyos nägime kuldset finaali, aga kindlasti polnud see meie vehklejate heade saavutuste finiš. Küllap neid tuleb veel, sest olemas on nii traditsioonid, eeskujud, treenerid kui ka konkurents...

Raamatus „Eesti vehklemise raamat. 1908–2018” on kunagine Eesti noortemeister vehklemises Ants Veetõusme öelnud: „Selles spordis on kasutusel keha seisundi, vastupidavuse, liigutuste kooskõla ja keskendumisvõime kõik elemendid.” Nii emotsionaalselt kui ka ratsionaalselt kaalutledes võib olla hea mõte minna ees seisval sügisel koos lapsega vehklemistrenni.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid