Mariliis kuulub esimeste õnnetute hulka, kelleni koroonaviirus Eestis jõudis. Märtsi alguses võttis noor naine vastu tööotsa, mis viis ta fotograafina kajastama Võrumaa võrkpallitreeneri Urmas Tali juubelit ehk hiljem rahvakeeli ümber ristitud „Võru koroonapidu". Enam kui pool aastat hiljem käib ta jätkuvalt mööda eriarste ja võtab kangeid ravimeid, et kevadel alanud luupainajale leevendust leida. Koroona tõttu ei tunne ta tänaseni lõhna, kannatab artriidi all ja on pausile pannud ka pisipere loomise. Kas ja millal ta oma endise mina tagasi saab, ei oska keegi öelda.

Pikaaegse Covidi tõttu (ingl.k. "long covid" või "covid long-haulers") on tuhanded inimesed üle maailma kaotanud oma endise töövõime, sest neid kimbutavad krooniline väsimus ja muud vinduvad koroonaviiruse sümptomid, osadel juhtudel veel isegi üheksa kuud pärast viirusega nakatumist. Arstidel ja teadlastel ei ole kindlat selgitust, miks COVID-19 organismi nii tugeva jälje jätab. Miks ei taastu isegi terved noored inimesed, kelle kohta arvati, et koroona läheb neist sama lihtsalt mööda kui igakevadine nohu.

Margit Kull (42) oli täiesti terve inimene, kuni ta märtsis koroonaga nakatus. Nüüd, ligi üheksa kuud hiljem on tal ikka veel rinnus „raske tunne", jõuetus, kummalised luu- ja lihasvalud, pearinglushood. „Hommikuti ei saa hästi liikuma, nagu vanainimene," kirjeldab ta. „Aeg-ajalt tuleb selline udune olek, keskendumisprobleemid. Vahel olen nii väsinud, et ei suuda silmigi lahti teha, rääkida, käsi tõsta. Kõige hullem on see väsimus."