KATKEND RAAMATUST | Keeruka saatusega Bruno Oja. Miks pidi andekas sportlane, muusik ja näitleja Eestist lahkuma?

Ühiskonnategelane Eduard Tinn kirjutab oma mälestusteraamatus "Minu kumite", kuidas Vene ajal asjad tegelikult käisid. Alljärgnevas katkendis meenutab ta legendaarset näitlejat, lauljat ja spordimeest Bruno Ojat.

Ühel päeval tuli meie Moskva korter-klubisse kahe meetri pikkune eesti mees. Külaliseks oli Bruno Oja. Meie juurde tõi ta kohale kinorežissöör Elem Klimov. Brunoga tekkis kohe hea kontakt, meil oli sama veregrupp. Nüüdseks juba manalateele läinud Bruno elusaatuses on midagi sellist, mis tõstatab eestluseteemalisi küsimusi. Mis imelik rahvas me oleme, kui oma väljapaistvaid poegi endast eemale tõukame? Oleks nagu loomulik, kui üks ühemiljoniline rahvas otsiks endale liitlasi, mitte aga vastaseid.

1933. aastal sündinud Bruno lõpetas Tallinna 22. keskkooli (endine ja praegune Jakob Westholmi Gümnaasium), tegeles muusikaga, õppis klaverit maestro Artur Kapi juures, hiljem omandas ka kitarri-, kontrabassi-, akordioni- ja orelimängu oskuse. Spordipoisina mängis ta vee- ja korvpalli, aga tegeles ka teiste aladega, näiteks vehklemise ja poksiga.

Tartu ülikooli arstiteaduskonna tudengina jäi Bruno vahele sellega, et laulis ülikooli tantsuorkestri saatel Lääne laule. Olid karmid ajad ja tolleaegsed ülikooli komsomoliaktivistid olid paljuski süüdi selles, et Bruno oli sunnitud Eestimaalt lahkuma.