Katkend Siim Kallase raamatust. 1. osa. „Oled sõber, satud ajalukku, ei ole sõber, siis ajalugu vaikib sinust.“

Tuli oodata. Istusin koos oma saatjatega ooteruumis umbes pool tundi. Ooteruum oli Ameerika Ühendriikide presidendi residentsis Washingtonis Valges majas. President George W. Bush selgitas naaberruumis senaatoritele Ühendriikide Iraagi-poliitikat.

Oled sõber, satud ajalukku, ei ole sõber, siis ajalugu vaikib sinust. Paljud minu lähedased kaasaegsed on juba mälestusi avaldanud: Mart Laar, Edgar Savisaar, Toomas Leito, Uno Mereste. Arnold Rüütlist on kirjutatud elulugu. Loen neid huviga ja imestan, et paljud sündmused, milles mina ka osalesin või mille tunnistaja olin, meenuvad mulle hoopis teistsugustena, kui sõbrad oma raamatutes on kirjutanud. Muide, see on loomulik ja inimlik. Enamasti ei ole see tõe väänamine, see on vaid teine vaatenurk.

Lion Feuchtwangeri romaanis „Rebased viinamäel“ on üks muldvana riigitegelane, kes tavatses öelda vestluspartnerile, kes talle ei meeldinud: „Teate, ma kirjutan praegu memuaare. Ja muide, teie paistate seal üsna halvas valguses.“

Vestluspartner kangestus ehmatusest.