Karl Aaron Adson: linnad tahavad kodutuid kesklinnast tõrjuda. See on vale!

Tartus uuendatakse parasjagu bussipeatusi ja nende uutes disainides on pingid, mis on ehitatud niimoodi, et seal on võimatu korralikult istuda, lebamisest rääkimata. Vaenuliku arhitektuuri stiilis tehtud istumisaluseid iseloomustavad paljusid Eesti linnu. Olen mures selle üle, et kaasavama linnaplaneerimise asemel on võetud eesmärgiks eristava ruumi loomine.

Vaenulik arhitektuur on mitmekülgne ja kummaline, demoniseeriv ning kahjulik nähtus. Vaenulik arhitektuur on käepide pinge keskel, see on kallutatud pink, kus ei saa korralikult istuda. Need on ogad tänavanurgal, vaenulik arhitektuur ehitab linna, mis on vaatamiseks, mitte puutumiseks. Linn, mida inimene, kellel on soe ja turvaline kodu, ei märkagi.

Vaenulik arhitektuur aitab peita soovimatuid nähtusi ja tegeleda sümptomitega, baasprobleeme adresseerimata. Aga mida see tähendab, miks ehitatakse vaenulikku arhitektuuri? Kuidas see inimeste elu keeruliseks teeb, kuidas seda ei märgatagi ning milline peaks olema ühiskondlik integratsioon linnaruumis?