Maakondliku ühistranspordi puhul hakkavad need vastuolud selgelt silma. Ühest küljest tahaks praegune valitsus, et maainimesed sõidaks rohkem hulgakaupa koos bussidega ja kasutaks vähem isiklikke autosid. Teisest küljest jällegi on valitsusel siiras kihk taastekitada maakondlku ühistransporditeenuse tarbimiseks rahaline lävend, mis teeb teenuse sihtrühma silmis vähem atraktiivseks.

Ma olen juhtumisi elanud mitu head aastat Ida-Virumaa põlevkivilinnastu serval Kohtla-Nõmmel ja mul on selgelt meeles, kuidas enne bussiga Kohtla-Järvele suurde toidupoodi sõitmist sai alati loetud sente, kas tuleb see vajalik euro ja veel veidi müntides kokku, et osta bussijuhilt pilet.

Ja kuna minu põlvkond - erinevalt meie alevi memmedest - on juba suuresti sularahavaba, siis ega alati ei jätkunud küll ning tuli minna naabrimehe jutule, et laenata need puuduvad paar kuni paarkümmend senti. Või kui sõitsime koos, käis meil alati bussipeatuses korralik klapitamine. Kui münte kokku ei saanud, jäi linna minemata. Lähim pangaautomaat sularaha varumiseks asus aga linnas.