AUTORIKÜLG | Helen Eelrand: kes kannatab, see kaua elab? Talumiskohustus kutsub esile „võitle või põgene“ refleksi

Miks te seda teete? Kas teile lihtsalt ei tule pähe teiste inimestega arvestada? Või see ei huvita teid?

Veniv mõiste „talumiskohustus“ tuleb enamasti mängu siis, kui jutt käib naabritest ja nende närvesöövatest harjumustest. Avalikus ruumis ei reguleeri kannatlikkuse viimast piiri paraku miski peale hea tahte või selle puudumise ning see avab tee karistamatule matslikkusele, võib-olla isegi kiusule.

Üldiselt mõistavad inimesed talumiskohustuse mõiste sisu, kui kõne all on varahommikuni pidutsev või pühapäeviti remonti tegev naaber. Kui miski muu sellisel puhul ei aita, siis politsei ikka. Segasem on lugu trampivate ja röökivate laste või haukuvate koertega – seda enam, et remont või pidu saab viimaks ikka läbi, aga lapsuke kasvab, tema jalg muutub raskemaks ja häälekat koera samuti naljalt ümber ei õpeta. Eriti kui naabrit ennast need helid ei häirigi. Lootus end normaalselt välja magada lihtsalt sureb, kui õhus on oht, et hommikul kell pool kuus algab see kõik nagunii uuesti. Iga päev. Unetusel ja depressioonil on aga teatavasti tihe seos.