Eesti tippnaispoliitikud mõjuvad aeg-ajalt inimkaubanduse ohvritena: pead töötama nii, et lahkuda pole võimalik. Eredaima näitena võib tuua president Kersti Kaljulaidi. Särav naine tõmmati välja justkui küülik mustkunstniku kübarast, kui parlamendierakonnad olid presidendivalimiste ummikusse jooksutamisega ennast häbistanud.