ARVUSTUS | „Ottabeth“ Tõstamaa mõisas: suveetenduse meeleolu lõid tuules lehvinud kardinad

Gerda Kordemetsa kirjutatud ja lavastatud näidendit „Ottabeth“ mängitakse Tõstamaa mõisas ka tuleval suvel. Üks meid kõiki puudutav mõte, mis ajalooliste tegelaste abiga vaatajateni tuuakse, on see, et enne uut algust tuleks vanaga lõpparve teha.

Alati ei tule meile vanaga lõpparve tegemiseks appi müstilised jõud, Tõstamaal seekord siiski nii on. Selles lavastuses ütleb Alexander Stael von Holstein oma mõrsjale Olga von Gravele: „Pääsu pole, Oljakene, me läheme alati homsele vastu. Isegi kui me homme ei abiellu.“ Nii on. Ja „Ottabethi“ etendused olid kõik välja müüdud.

Rääkisime pärast päevast etendust, mida vaatasin, seal kandis turismitalu pidava näitlejataustaga sõbra Mart Vahteliga suveteatri ääretust publikumenust. Mart, suure jutuga mees, ütles siis korraga midagi sellist, et inimesed käivad teatris elamas oma elamata jäänud elu. Mingi iva selles mõttekäigus on.