E: Lätlaste hoiak on halvenenud, aga see on juba järk-järgult juba enne sõja algust halvenenud. Aasta aastasse muutus see aina hullemaks. Kui ma võrdlen Läti ühiskonda Eesti ühiskonnaga, siis Lätis on ühiskond pisut rohkem killustunud. Riigis on kohti ja linnasid, mis on peaaegu erandilt ainult venekeelsed. Seega need sotsiaalsed grupid ja sotsiaalsed mullid kattuvad ka väga palju. Läti n-ö sotsiaalsel mullil on nüüdseks venelaste mullidesse palju halvem suhtumine. Erinevused on suuremaks läinud.

K: Terve mu elu jooksul on olnud mingisugune mitte täielik vastumeelsus, aga distants lätlaste ja venelastest lätlaste vahel. Ma arvan, et see tulenes individuaalsetest arvamustest, mis baseerusid peretraumadel enne sõja algust. Peale sõja algust on antipaatia ja umbusaldus on kindlasti suurenenud.

Meie riigina oleme sõja algusest alates enesekindlust juurde saanud, tahame kindlustada oma keele ja kultuuri pärandit, takistades meie kultuuris vene mõju laienemist. Sõja algus andis meile selgroo. Ja nüüd ju lammutatakse nõukogudeaegseid monumente, mis niigi kaua püsti olid ja mis minu arvamusel oleks pidanud maha võtma juba siis, kui nõukogude võim siin lõppes. Kindlasti saime selgroo, aga tõesti on antipaatia suurenenud.