RAAMATUBLOGI: Kui miskit saab liigitada psühhothrilleriks, siis just see...

Stefan Ahnhem, „Vannun vaid tõtt“, tõlkinud Evi Eiche, Helios, 446 lk.

Kui keegi alustab tutvumist Rootsi (ühe parima või ühe paljudest, see jäägu igaühe enda otsustada) krimikirjaniku Stefan Ahnhemiga raamatu „Vannun vaid tõtt“ kaudu, siis võib ta mehe eelnevaid teoseid ette võtta üllatuda – need on hoopis midagi muud.

Ahnhemi loodud kriminaaluurija Fabian Riski sari venis kuue osa pikkuseks ning oli nii sulaselge noir’, (kuhu on lisatud üksikuid heledamaid laike), kui veel olla saab. Tema järgmine romaan „Täiesti teine lugu“ oli juba eraldiseisev, kuid seal tegutsesid mitmed Riski saagast tuntud tegelased. Ja siis „Vannun vaid tõtt“...

Kui miskit saab liigitada psühhothrilleriks, siis just see... Kahes peres pole asjad korras, on pingeid ning nende leevendamiseks otsustatakse teha ajutine elumuutus ehk elukohavahetus teise paariga – Carli ja Helene siirduvad ookeani taha Californiasse, Adam ja Scarlett aga omakorda Stockholmi. Asjaosalised on mõistagi jõuakamast mastist, luksusega harjunud, paraku...

Carlile paistab elukoht, kuhu nad kolisid, hoopis teistsugune, kui piltidel, räämas ja basseinis ulbib surnud rott. Muret on ka Rootsi kolinutel.

Siia-sinna põigeldes hakkab lugu tasapisi hargnema, tuleb välja mineviku mustus ja oleviku arusaamatu karmus. Mitte miski pole justkui see, mis peaks. Mida lehekülg edasi, seda arusaamatumaks lugu muutub. Ja põnevamaks, sest igal lool on lõpp ja vaevalt kirjutab Ahnhem õnneliku lõpuga muinasjuttu, kus kõik elavad rõõmsalt edasi, kui pole vahepeal teise ilma läinud.

Nagu psühhothrillerite puhul ikka, ei saa lugu liialt avada ega vihjeid anda, kuid sedavõrd küll, et raamat väärib kindlasti lugemist.