RAAMATUBLOGI: Kui mõrvar heidab pimeduses täringuid...
See, et Stefan Ahnhemi loodud kriminaaluurija Fabian Riski sarja raamatuid tuleks lugeda teineteise järel, sest eelmine on osa järgmisest, tuleb märkida pigem plusspoolele. Kui võtta ette mõni tagumine teos, võib juhtuda, et satuks justkui kinosaali keset filmi, ent samas on asi seda väärt, et Riskiga tema elus kaasa liikuda.
Ahnhem on sulaselge noir’ kirjanik, kes maalib vaid tumedate värvidega, kuhu on lisatud üksikuid heledamaid laike. Nii ka ses raamatus. Riski on tabanud perekondlik tragöödia, õnneks mitte letaalne – nõnda palju tuli autor oma tegelasele vastu – ta tütar toibub haiglas pärast sarimõrvari rünnakut, pojal on oma must saladus, abikaasal on keeruline kõike seda taluda... Ehk siis lugu jätkub sealt, kus eelmises raamatus „Miinus kaheksateist” pooleli jäi.
Saaks siis Risk pühenduda pelgalt perekonna kokkulappimisele, aga ei saa, sest Helsingborgis hakkavad kuhjuma laibad. Nii tuleb puhkus katkestada, sest temata ei tulda toime – juhtumid on sedavõrd ebaloogilised ja lootusetud, justkui viskaks mõrvar täringuid ja otsustaks selle järgi, keda teise ilma saata.
Esimene ohver on Süüria poiss, kes leiti kortermaja keldrist pesumasinast jõhkralt mõrvatuna. Võiks arvata, et tegu on vihakuriteoga, kuid järgnevad tapatööd justkui välistaks selle. Ja nagu noir’le kombeks, kui asi on hull, siis hullemaks läheb – seni enam-vähem ühtsena tegutsenud uurijate tiim hakkab vägisi lagunema. Saati kahtlustab Risk, et nende seas peitub kurjategija ja keegi, kes teda kaitseb.
Kui sellest pole veel küll, siis „Täringumõrvad” kisub lahti ka Rootsi süsimusta poole, heites valgust (või pigem varju) rassismile, immigrantide vastasusele, paremäärmuslusele, islamofoobiale ja pedofiiliale.
Seega, kes armastab noir’d, armastab ka Fabian Riski. Ning mõistagi ei sõlmita raamatu lõpus kõiki otsi kokku, vaid lugu jätkub.
Eelnevalt on Fabian Riski sarjas ilmunud: "Ilma näota ohver", "Üheksas haud" ja "Miinus kaheksateist".
