Hendrik Toompere jr: tuleb kriitilise pilguga üle vaadata, millist teatrit ja kui palju me tegelikult vajame

Teatri meeletu populaarsus Eestis näitab, et meie rahval on keskmisest suuremad intellektuaalsed huvid, usub Draamateatri kunstiline juht Hendrik Toompere jr. „Maailmamastaabis pole see teps mitte tavaline.“

Eesti Draamateatri omaaegsest madalseisust välja toonud teatri kunstilise juhi Henrik Toompere juuniori (37) suvi möödus keskmisest töisemalt. „Rahamaa“ lõi laineid, kuid uus näidend vajas lava jaoks ettevalmistamist. Lisaks tõi kahe lavastaja ja teatrikunstniku töölepingute mittepikendamine mõõduka turbulentsi pigem uimasesse augustikuisesse teatriellu. „Mul on väga kahju, et see olukord sellise pöörde võttis. Aga no mis teha, ehk läheb aeg mööda ja ka solvumised lahtuvad,“ usub Toompere.

Nüüd on kired (eeldatavasti) jahtunud ja uus hooaeg algamas tõsiste teemadega. Nimelt saavad sõjast tõukunud lavastused „Macbeth“, „Café Théâtral“ ja „Eisenstein“ jätku Marius Ivaškevičiuse „Totalitaarse romaani“ kujul. Toompere lavastatav lavalugu näitab taas, et ajalugu kipub korduma ja inimesed suurt oma vigadest ei õpi. Siiski on lavastuses omajagu lootust ning lootust pole maha matnud ka teatri- ja kultuurirahvas. Kuidas uus hooaeg ja kärped aga tabada võivad, on veel selgusetu, seega lootus jääb.