Helgi Sallo: enne iga etendust panen käed kokku ja palun taevaseid vägesid

Tühja kotti pole mõtet püsti ajada, otsige mõni teine amet, soovitas noorele Helgi Sallole külmalt üks lavastaja. 60 aastat hiljem vaatavad tuhanded silmapaarid Helgit tele-ekraanil ja aplodeerivad talle teatrisaalis.

„Ma ei saa teiega kohvikusse tulla. Mine tea, pärast ei mahu muidu kostüüm selga, eelmisest etendusest nii palju aega möödas,“ pole Helgi Sallo (83) kohtumispaiga ettepanekuga nõus. Jääb siis garderoob, mida Estonia teatri legend jagab kolme primadonnaga. Pealtnäha ei saakski aru, et eelmisel päeval tähistati teatris Helgi Sallo 60 aasta tööjuubelit, sest lillekuhilad on enamjaolt juba tema Mustamäe koju jõudnud. Tulihingelise teatri- (mõistagi ka Helgi Sallo) fänni, Prantsuse lütseumi direktori Peter Pedaku kingitud jõulutäht ootab veel garderoobilaual.

Eelmise õhtu on Sallo veetnud laval „Minu veetleva leedi“ missis Pearce’ina. Kõpsutanud kergel sammul, pikk kleidisaba näpu vahel, lavadekoratsiooniks olevast trepist muudkui üles ja alla. Vanusenumbrist ei vähimatki märki! „Te ei tea, mida see mulle maksis,“ mainib Sallo napilt. Igatahes ei taha ta teatrimaja trepist suurt käia, sest põlv annab tunda. „Kui Ago-Endrik Kerge selle 2008 lavale tõi, porisesin juba toona, miks nii palju trepist käimist. Mille peale Kerge vastas – see on ilus!“ Tõsi mis tõsi – publiku poolelt vaadates on tegelaste saalimises kõrgel trepil oma võlu tõepoolest olemas.