MEEDIAKRIITIKA | Marju Himma: vesi Venemaa hübriidsõja veskile. „Russenfrei“ arvamuslugu kasutas ära meedialoogikat

„Russenfrei“ juhtum annab märku järjest süvenevast ja keerukamaks muutuvast inforuumist, kus enam ei piisa allika kontrollimisest tavapärastel viisidel ning usaldus pole enam selline nagu aastate eest, mõlemal poolel.

Pühapäeva õhtul kell 17 ilmus Eesti Päevalehe arvamusrubriigis artikkel pealkirjaga „Siimo Kaasik: Russenfrei? Eestikeelne haridus on võõrandamine, mis ei paku vastutasuks midagi“. Ööpäev hiljem hakkas sotsiaalmeediast kostma kriitika, et tegu on Venemaa infosõja narratiive levitava looga ning kuidas see sai läbida arvamustoimetuse filtrid. Aga kuidas sai?

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada arvamustoimetuse igapäevatöö telgitagustest. Ja, et oleks läbipaistvalt aus, siis ma olin Eesti Päevalehe (EPL) arvamustoimetuse juhataja 2024. aasta sügisel ning praegust artiklit kirjutan Tartu Ülikooli ajakirjandusuuringute kaasprofessorina. Kõnealuse loo avaldamisega ei olnud minul mingit puutumust.

Järgnev pole kuidagi õigustus sellele, mida inimesed Delfi portaalist lugeda said, vaid selgitus, kuidas pahatahtlikud infooperatsioonid mõnikord ka ajakirjanduses realiseeruvad.

20. jaanuari varahommikul kell 04:15 laekus arvamustoimetuse aadressile kiri teemareaga „Arvamuslugu: Russenfrei – Eesti demokraatia fars“. Saatja oli end nimetanud Siimo Kaasikuks ja kiri laekus aadressilt [e-mail].

Pealtnäha väga samasugune kiri, nagu toimetuste meiliaadressidele laekub päevas kümneid, vahel sadu.

Tekst oli tugeva sõnumiga, ehkki keeleliselt pisut konarlik. Peamiselt tundus veider käänete ühildumine ja kohati ülivõrdelisi või trafaretseid täiendeid (nt „Tallinnas, selle võluvas keskaegses pealinnas“, „Ajalugu on täis segregeeritud ühiskondade hävitavaid tagajärgi“). Aga seegi pole midagi ebatavalist artiklites, mida EPL-i arvamustoimetus igapäevaselt saab.