Must lind maandub pannile. Kas kormoranist saab rannarestode uhkus?

Rannakivil tiibu sirutava kormorani puhul ei oskaks arvatagi, et temast valmistatud pipstükkidest saab gurmeerestodes nõutud kaup.

Ühel päeval ootab mind ees erakordne lõuna. Ja see ei tähenda kaugeltki peent lantši mõnes Michelini tärniga restoranis, vaid hoopis enneolematu toorainega tutvumist – suurt kormoranisöömingut. Eesti peakokkade ühendus on korraldanud inspiratsioonipäeva „Kormoranid – looduses ja kulinaarias“, mis pakub võimalust kormorani söödava poolega (mida on tõtt-öelda kõigest kahe saleda rinnafilee jagu) tutvust teha ja lausa ise kohapeal kokarolli astuda. Iga gurmaan võtab sellise pakkumise ilmselgelt vastu – eriti kui ta on seni näinud mustatiivulist lindu ainult mõnel lagedal laiul mornilt ümbrust jälgimas.

Toiduakadeemias, kus toiduaineks muutunud kormoraniga lähemalt tuttavaks saadakse, on kohal hulk huvilisi: kokkasid, muid toiduala proffe ja ka mõni innukas amatöör. Ühel laual lebab metallkausis paar elust lahkunud kormorani, suled puha seljas ja tavatud küünistega lestad õieli, et see, kes ei tea, näeks, milline lind päriselt on. Teises kausis on lihakeha, mis paistab pealtnäha pardisarnane, ja siis on karbitäis rinnafileesid – põhiline, mida kormoranist süüakse. „Liha on tume nagu metslinnul ikka, tekstuur pehme, liha pole tuim. Restoranipraena on sel suur potentsiaal.“