EESTI TRUMP! | Piret Vihmar: sõja kiuste lapsi saada aitab end järjel hoida

Mul ei ole tulevikku ennustavat ja n-ö õigeid vastuseid teadvat jokkerit varrukas peidus. Pean lihtsalt lootma, et nendel, kes meie pere eest otsuseid teevad, on südametunnistus põues ja jokkerid varrukas olemas.

Loodan, et minu pere trump on jätkuvalt kodu- ja kindlustunne.

Kõlab pateetiliselt, äraleierdatult ja igavalt?

Võib-olla.

Need vähesed asjad, mis on elus päriselt olulised, kipuvadki teinekord niimoodi kõlama.

Udune rabarada, niiske rabaõhk ja -lõhn, hommikuses kastes sillerdavad ämblikuvõrgud, üksikute unetute lindude huiked.

Unustamatu vaade Viljandi kitsaid tänavaid pidi järve poole lonkides, kus võib aimata Viljandi paadimeest mõtlikul ilmel aerutamas.

Just ahjust võetud hipsterisaia hullutav lõhn hõljumas üle Kopli poolsaare ja Põhjala tehase hoovi.

Jalgpalli togivate poiste hõiked Kasekoplis segunemas kõrvalkrundilt asuva piimakombinaadi potentsete tootmislõhnadega.

Mäletan, kuidas ühel hetkel enne, kui hakkas lähenema 4.0 versioon iseendast, hakkas mind kummitama mõte kolmandast lapsest. Alguses oli see mõttebeebi pisike, rahulik ja peaaegu märkamatu, muutudes ajas aina suuremaks, valjuhäälsemaks ja nõudlikumaks. Ühelt poolt tundsin ilmeksimatult, et TAHAN kolmandat last, teiselt poolt hirmutas taaskord tööturult kõrvalejäämine.